Märts on valimiskuu ja 2019. aastal on need minu neljandad riigikogu valimised, mil olen piisavalt vana, et hääletada. Kuigi tunne pole enam nii pidulik kui esimesel korral, pean valimas käimist väga oluliseks. Jälgin terve talve huviga parteide ja kandidaatide lubadusi, karjun teleka ees debattidega kaasa ja teen lõpuks raske südamega oma valiku. Siis kuulan ära koalitsioonikemplemised ja jään ootama, et minu hääl nüüd midagi loeks, et toimuks muutus, et ma saaksin selle eest… taas kord, mida?

“Mida see kuradi riik mulle annab,” irvitas ka tarkpea tookord. Me olime juba peol natuke tähelepanu äratanud, olin talle paar korda tigedalt nähvanud, sest mu kannatus lollidega on lühike. Samas, ära ma ka ei läinud, vaid loetlesin talle võimalikult primitiivselt: tahad autoga korraliku tee peal sõita? Tahad, et tuleks kiirabi, kui su laps on haige? Tahad, et koolis oleksid aknad-uksed ja vetsupaber? Tahad, et vanaisa saaks vanadekodus kisselli peale vahukoort? No vot, siis pead maksma.

Need teed, kiirabid, koolid on muidugi hästi materiaalsed ja üheülbalised asjad. Aga mida veel riigilt tahta? Mida ma tahaksin, et minu valitud poliitik minu makstud maksudega teeks? Määraks mulle kodanikupalga? Ei, tasuta raha teeks mind veel laisemaks, kui juba olen. Aitaks muuta meie riigi nii liberaalseks ja sallivaks, nagu mina ja mu kaaslumehelbekesed unes näeme? Hariks lolle nagu see ehitaja? Karistaks pätte ja kaitseks vanemateta jäänud lapsi? Loomulikult, aga ka see tundub liiga lihtne.