Mida ma siis Eestilt tahan?
Samas, eks selles ole oma tõde. Ma olen ise väikeettevõtja ja näen iga kuu, kuidas sendid ja eurod mu kontolt maksuameti suurde kõhtu kaovad. Mustalt jääb kindlasti rohkem kätte, aga mis siis maksude eest saab? Mida see mulle annab, et mina maksan? Ja ma ju ainult ei maksa, võtan üldse kodanikuks olemist tõsiselt – käin valimas, vihastan ennast poliitikute välja tulnud valede peale oimetuks ning elan üleüldiselt riigile kaasa.
Märts on valimiskuu ja 2019. aastal on need minu neljandad riigikogu valimised, mil olen piisavalt vana, et hääletada. Kuigi tunne pole enam nii pidulik kui esimesel korral, pean valimas käimist väga oluliseks. Jälgin terve talve huviga parteide ja kandidaatide lubadusi, karjun teleka ees debattidega kaasa ja teen lõpuks raske südamega oma valiku. Siis kuulan ära koalitsioonikemplemised ja jään ootama, et minu hääl nüüd midagi loeks, et toimuks muutus, et ma saaksin selle eest… taas kord, mida?
“Mida see kuradi riik mulle annab,” irvitas ka tarkpea tookord. Me olime juba peol natuke tähelepanu äratanud, olin talle paar korda tigedalt nähvanud, sest mu kannatus lollidega on lühike. Samas, ära ma ka ei läinud, vaid loetlesin talle võimalikult primitiivselt: tahad autoga korraliku tee peal sõita? Tahad, et tuleks kiirabi, kui su laps on haige? Tahad, et koolis oleksid aknad-uksed ja vetsupaber? Tahad, et vanaisa saaks vanadekodus kisselli peale vahukoort? No vot, siis pead maksma.