Uus kolumnist! Stsenarist ja luuletaja Andra Teede (30) kirjutab oma elust ja tööst, meestest ja naistest. Krõõt Tarkmeel
Ma olen viimasel ajal üritanud tegeleda kahe asjaga, mis ka kõige rahulikuma inimese hulluks ja hauda ajavad – eraettevõtluse ja majaremondiga. Kas teate, mis nendel kahel ühist on? Sa pead inimesi palkama.

Mitte et ma arvaks, et kõik inimesed on laisad ja lollid ja mina pean üksi rabama, aga ma ei ole varem kunagi olnud selles rollis, kus pean päris suure kamba tegelaste töökvaliteeti ning aja- ja rahakulu kontrollima. Alguses ma ei tulnud selle pealegi, et kontrollida. Mõtlesin, et mis seal siis on, palkan inimese, lepin aja kokku, annan talle raha ja varsti mõnulen oma uues ilusas köögis.

Kõlab lihtsalt, eks? Kuidas tegelikult läks? Noh, mõned töölised saatsid pühapäeva öösel sõnumi, et ma ei tule ikka lihvima, sest sõidan linnast ära, sorri. Olin laenanud masina, teipinud kaitseks tolmu eest üle terve maja ning võtnud vaba päeva. Teised ei ilmunud õigel ajal, sest sõitsid täis peaga oma auto politseiparklasse ja tööriistad jäid pagassi.

Ühe projekti jaoks palgatud loovtöötajad ei saanud faile valmis, sest häkkerid murdsid sisse nende arvutisse ja varastasid just mulle mõeldud faili ära. Iseenesest hea, et tulnukad ei tulnud...

Keerulisemate lugude kõrval oli ka palju tädi sünnipäevi, niisama telefonile mittevastamist ja strateegiliselt õigel hetkel tühjaks läinud autokumme. Juhtus nagu action-filmis ja ikka ainult selleks, et midagi kunagi valmis ei saaks. Mitte midagi! See on müstiline, kuidas kümme minutit võtva liigutuse tegemiseks võib mõnel mehel minna kolm tööpäeva ja ka siis peab tulemuse temast välja väänama.

Eile, kui seisin tipp­tunni ajal toidupoes apelsinide ja peetide vahel ning telefoni karjusin, et olgu see kohe, täna, ilma ühegi vabanduseta tehtud, ma ei tee enam nalja, ma ei saa enam oodata, kurat küll, sain aru, et ma olen muutunud. See kontrolli­mine ja karja­tamine on muutnud mind paranoiliseks ja närviliseks. Fui!

Kusjuures ma ei taha midagi muud kui maksta inimestele nende töö eest raha. Palju raha. Ma olen nõus kulutama palju rohkem turuhinnast, kui ma saan, mida tahan. Kiire, viisaka, ausa, korraliku töö. Ja ma tõesti usun, et nii minu ehitajad kui ka alltöövõtjad tahavad raha teenida – nii et milles siis probleem on? Miks on nii raske ära teha? Miks me valetame nagu lapsed, kes ei viitsi mata- või kehkatundi minna ja kooliõe juures kõhuvalu teesklevad? Me oleme ju täiskasvanud inimesed! Me oleme keskealised, jumala eest, mõistus võiks peas olla!