Omadega läbi

Väga kerge on kaotada kõik, millel on su jaoks väärtus olnud. Sest sa pole enam endas kindel, oma sõprades kindel, oma armsamas, oma töös, mitte milleski.

Kui oled 6aastane, siis tundub, et maailma lõpp on see, kui oled varas­tanud naabripoisilt kleepsu ja see tuleb välja. Isa on hirmus pahane ja käsib kleepsu kohe tagasi viia. 11aastasena on maailma lõpp siis, kui poiss, kes meeldib, ei tule sinuga diskole, vaid saadab oma venna su ukse taha. 15aastaselt on paras paanika, kui matemaatika on tunnistusel kolm, 20aastasena mõtled, et kui unistuste meest pole leidnud, siis oled täiesti mõttetu naine. 30aastasena tundub, et kui lapsi pole, siis on rong läinud. 33aastasena taipad, et kuigi oled nii palju saavutanud – pere, töö ja hobide vallas –, hakkab see kõik ühel hetkel närvidele käima, kokku varisema. Ja ikka koos vanade heade küsimustega stiilis “Milleks see kõik?” ja “Kas nii nüüd jääbki?”.

Võib ju illusioone luua, et elu on nagu seriaalis “West­world” – tagajärgedeta arvutimängumaailm, kus kõik kordub ja sa jääd alati terveks, ellu. Kui sa oled muidugi android. Hetkeni, kuni elu väga tõsiseid pöördeid ei paku, võibki olla tunne, et kõik on võimalik, kõik läheb mööda ja maailm on ilus koht. Aga mis siis, kui tõesti jõuad sellesse momenti, kus tundub, et kõik on väga halvasti ja tundub lootusetu?

Kui inimene läbi põleb või depressioonis on, pole tal endal võimalik päris täpselt analüüsida või aru saada, mis temaga toimub. Isiklikult olen korra oma elus ja mitte väga ammu kogenud täielikku kaost, piiri peal olekut, kus paistab, et lahendusi pole olemas. Näib, et sa ei saa enam kunagi end õnnelikuna tunda, ei ole võimeline enam üldse midagi tundma. Miski ei aja naerma, miski ei tekita tõelisi pisaraid. On vaid hall vahepealsus, tuim ükskõiksus.

Ma pole kunagi eriti lugu pidanud eneseabiraamatutest ega igasugu teraapiatest. Lihtsalt ma ei usu neisse. Samas, kui oleksin õigel ajal läbi lugenud ema soovitatud teose “Töönarkomaanid”, oleks mõistmine, et elus tuleb midagi muuta, tulnud ehk varem.

Nüüd, mõnda aega hiljem, juba oskan end kõrvalt vaadata, juhtunut analüüsida. Aga kindlasti muidugi mitte kõike ja mitte täiesti objektiivselt. Saan aru, et paljuski olid depressiooni langemise põhjused pealtnäha lihtsad: pidev vajadus ennast tõestada, liiga palju tööd rabada, liiga palju tahta, et kõik oleks ideaalne ja perfektne. Tänapäeval ooda­taksegi, et sa pead olema igati ilus, tubli, tore ja edukas. Ja kui su loomus on tegelikult midagi muud, siis varem või hiljem kukud sa sellelt rattalt valusa prantsatusega vastu maad. Hea, kui üldse ellu jääd. Ja ega inimesed taha enda kõrvale nõrka, läbipõlenud ja depressioonis olevat inimest. Nad pigem kardavad teda, hoiavad eemale ja annavad mõista, et temaga on nüüd kõik, ta on omadega läbi.