Küll vedas ta meid jõu- ja pallisaali, staadionile ja Lasnamäe kanalisse. Käskis teha tireleid, ronida köit, tõsta kangi, suusatada ja ujuda. Meie koolis oli õnneks korralik ujula olemas. Kõige parem ujumistunni juures oli see, et kui kohustuslik osa oli tehtud, lubas ta meil tunni lõpus basseini hüpata ja niisama vabalt hullata. Pakun umbes – vist neljandas klassis pidime ujuma selili ja rinnuli kaks otsa. Pidime hüppama kaugust. Hinde peale.

Põhimõtteliselt, kui sa võtad hunniku lapsi ja käsid neil kaugust hüpata, siis, noh, midagi on süsteemis ikka valesti. See, kuidas lapsed pingutasid, et saada normaalset hinnet, oli ju ajuvaba. Paljudel muidu viielistel jäi kuldmedal saamata, kuna nad ei suutnud hüpata kaugust mingi kolm meetrit, vaid näiteks kaks nelikümmend...

Minu mäletamist mööda ei hinnanud aga näiteks kunstiõpetaja meid kunagi halvasti. Võib-olla said nelja, aga üldiselt olid kõik viied, sest targa ja intelligentse inimesena ta mõistis, et annet ei saa hinnata. Laulmisega samuti. Ma ei mäleta, et keegi oleks kunagi kahte või isegi kolme saanud. Ma tean, et õpetajatel oli kohustus hinnata ja seda tehes mingit süsteemi järgida.

Eriti hästi mäletan ühte seika, kus Rossa meid 13. keskkooli keldrisse jõusaali viis. Sisenedes vaatasin hirmuga ringi, et mis ilu- ja jõunumbreid me nüüd tegema peame hakkama. Äkki paneb meid ratast sõitma, mis oleks okei olnud. Ülejäänud rasked metallist asjad tekitasid minus kui üsna kleenukeses poisikeses kõhedust. Natukese aja pärast saime teada, mis meid ees ootab. Rossa võttis 20- või 35kilose kangi ja pani maha. Proovisin seda tõsta. Tuli maast lahti. Olin päris rahul, sest vähemalt jõudsin seda liigutada! Mõtlesin, et huuh, siin midagi keerulist ei ole ja ta kindlasti palub meil hinde peale kangi liigutada ja ma ju jõudsin. Noh, et kes jaksab selle maast lahti tõsta, saab viie, kes veeretada, saab nelja, ja kes ei jõua kumbagi, saab kolme.