Stig Rästa | Foto: Krõõt Tarkmeel
Olen ise alati meeleldi lugenud või kuulanud, kuidas võõramaalased meid, eestlasi, iseloomustavad või meie riigist räägivad. See on asi, mida eestlane alati kuulda tahab. Teiste arvamus loeb meile väga.

Eriti kui leiame sealt midagi huvitavat või mõne kerge kiiksu. Aga hea kiiksu, sest hoia sa selle eest, kui meil peaks olema mõni halb kiiks. Seda ei taha keegi kuulda. Ehk et kui arvamus meie kohta on hea, siis kuulame seda ja noogutame kaasa, ja kui kriitiline või mitte nii hea, siis on see arvaja tegelikult loll ega tunne meid.

Ma olen nüüd veetnud kuid aega koos ühe laheda Rootsi kutiga. Ja ma tunnen rootslasi. Üldjuhul on nad uhked, üleolevad ja hästi eneseteadlikud. Tähtsad, upsakad ja, mis seal salata, üldjuhul ka väga ilusad inimesed. Rootsi tänava­pildis näeb tihti ka üle kuuekümneseid halli peaga mehi, kellel teksaäär üles keeratud, moekad saapad jalas ja pintsak seljas, sall moodsalt kaela keeratud. Meil kannavad üle kuuekümnesed pigem mõnd ebamäärast jopet, tumedaid pükse ja karakullmütsi. Käes on üldiselt kilekott. Tänavapilt on täiesti erinev.

Aga see ei olegi oluline. Need on meie inimesed. See kutt, keda ma tean, on ka väljapeetud ja hoolitsetud, aga olemuselt, vastupidi, täiesti eestlane. Mitte Snobholmi elanik. Tüüp on tagasihoidlik, sõbralik ja mis kõige tähtsam, samade naljadega nagu meie, eestlased. Mõtlesin isegi, et võib-olla on ta meie kliimaga kohanenud… Aga mulle meenus meie esmakohtumine Rootsis, kui sain kolme minutiga aru, et selle vennaga võib lõbus olla.

Nii ta siis käib siin ja pajatab üht-teist ikka ka meie inimeste ja olude kohta, ning mina talle vastu. Näiteks et me üritame olla Põhja-Euroopa, aga sõidame autodega ikka nagu üks korralik Ida-Euroopa. Tema imestab, kas teil siin Eestis allergiaid ei olegi, sest igal pool mujal on söögikohtades allergeenitabelid, siin topitakse miskipärast aga pea igale toidule pähkleid juurde. Olgu öeldud, et üks väike pähklike võib vennikese päris kiiresti jalust niita. Mina jälle räägin, et vanasti tahtis Eesti meeldida Rootsile ja Soomele ja üldse muudele riikidele ning olla nendega sarnane, aga praegu on meie väike riik jõudnud nii kaugele, et ilmselt tahetakse hoopis meie moodi olla.

Rootslase arvates on eestlased sõbralikud, aga mina seda juttu väga ei usu, arvan hoopis, et ta ütleb seda viisakusest. Eestlane ei näita tundeid välja. Rootslane on minult küsinud umbes tuhat korda: “Are you OK?” Mina vastan alati, et perfect ja miks ta küsib. Ma olla näost rõõmsal hetkel täiesti ära, ja kui on kurb olla, siis olen sama näoga. Ja ka teised minu ümber. See joon on meil ühine soomlastega. Neil on ka kogu aeg üks nägu, nii rõõmus kui ka kurbuses.