Kui inimestelt küsida, kes nad on, ütlevad nad sageli vastuseks oma ameti, mis tegelikult on ju kõigest fragment meist. Kes sina oled?

Mäletan, et olen ka ise vältinud seltskonnas küsimuse “Millega sa tegeled?” esitamist, kuid pean tõdema, et tehes täie pühendumusega oma asja, on mu amet suur osa minu olemusest. Hingelt aga olen tantsija ja võimleja, mind defineerib palju emotsioone, mõtteid ja arutelusid iseendaga teemadel elu, armastus, tasakaal…

Lugesin paar aastat tagasi Katrin Saali Sauli raamatut “Naiseks olemise kunst” – see võiks olla iga naise piibel! Toetudes sealsetele arhetüüpidele, tundub, et minus on hästi palju tütarlast – mulle meeldib lõkerdada ja võin olla täiesti abitu! Ent ka palju naiselikku armastajat ja perenaist – mulle meeldib pesa punuda ja lähedaste eest hoolitseda. Tahaks uskuda, et leidub ka kuningannat: kui miski vajab organiseerimist või loomist, siis teen selle ära. Muidugi märkan endas ka variarhetüüpe, külgi, mis vajaksid tööd, aga neid tuleb osata ära tunda. Enese vastu aus olemine on edasi­viiv jõud – ainult nii saad anda elule õigema suuna.

Sinust õhkub rahu ja tasakaalu. Kuidas selleni jõudnud oled?

Mul on olnud piisavalt õnne, et enda elu ise kujundada. Ma ei kasuta GraceFiti kirjeldamisel kunagi sõna “töö”. See on minu elu, miski, mis on 24 tundi päevas mu südames.

Selle asemel et kaks nädalat aastas puhata, päevitada ja tšillida, et ülejäänud aasta väsinuna tööd rassida, võiks igasse päeva kuuluda intensiivne aja mahavõtmine. Mulle meeldib õhtuti päevikut kirjutada. Märgin üles, kuidas mu päev läks ja mida oleks saanud paremini teha. Oled sa kunagi mõelnud, et päev algab õhtust? Pärast tööd võiks puhata, vanni minna, mitte rabeleda ja väljas käia. Ainult nii suudad ärgata rõõmsa, motiveerituna.