Anu Hammer
Eile Kroonika meelelahutusauhindadel võitis aasta teleseriaali näitleja tiitli Merle Palmiste. Anne & Stiili selle aasta veebruarinumbris rääkis diiva, kuidas teda kui tuntud inimest Eestis koheldakse: sõbralikkust on palju rohkem kui kiuslikkust!

Merle on tundnud oma nahal kõike, mis inimlik – võõraste inimeste tunnustusest kuni kadeduse ja põlguseni. Aga sõbralikku suhtumist on ikka rohkem. “Eestis on väga hea elada, siinne rahvas on staaridega väga inimlik ja sõbralik,” kiidab ta. Näitlejat pole meedia iial kiusanud või kommentaatorid nii šokeerinud, et ta korteriuksestki väljuda ei tahaks.

Merle on hoopis märganud, et kui ta satub kuhugi rahva sekka, muutuvad mõnede inimeste näod rõõmsaks. Ta tuntakse ära ja julgemad astuvad isegi ligi. Ta naeratab alati vastu, isegi kui inimesed on täiesti võõrad, ja vastab, kui juttu tehakse. See tunne, et ta on kellegi päeva ehk ilusamaks ja paremaks teinud, muudab ka tema olemise päikeselisemaks. Ja see ei maksa ju midagi, ütleb ta.

Merlele ei tuleks mõttessegi oma tuntust ära kasutada – astuda poes kassajärjekorras (jah, ka poes käib Merle ise) kellelegi ette või oma nime öeldes oodata, et suhtumine muutuks. Kuid ka temal on olnud juhtumeid, kus ta on täiesti tahtmatult kuulsusest kasu saanud. “Tellisin ükskord takso, et kiiresti tööle jõuda. Taksojuht tundis mu ära, teadis nimegi. Sõit ei olnud väga pikk, aga me ajasime terve tee sõbralikult juttu. Kui kohale jõudes küsisin, mis ma võlgnen, teatas taksojuht: “Ei, ei, ei! Teie käest ma küll raha ei võta,” teatas taksojuht,” meenutab Merle.