Kuidas sa veel elad?


“Ma eelistan kasutada sõna sant. Terminid nagu eri­vajadusega või liikumis­puudega mulle ei istu. Sant on läbi kerge huumori­prisma – tegelikult ma ei võta end kui väikest vaest sandikest, see on lihtsalt kõige normaalsem sõna minu olu­korra kirjel­damiseks – asi on sant!”

Seda, et tema jalad pole nagu teistel, teadis Ana väikesest saati. Ta sündis seljaajusonga ja vesipea diagnoosiga. Pisikesed jalalabad vaatasid sissepoole. “Mingi ajani jalad küll arenesid, kuid siis otsus­tasid, et nüüd on kõik. Roomasin pikalt ja olin päris suur, kui tuterdama õppisin.”

Tüdruk kasvas, kuid jala­labad jäid pisikeseks ning nende luud kiduraks. Lisaks sellele, et liikuda oli raske, olid jalad pidevalt põletikus. “Põletikud olid metsikud, minnes kord ka luuni välja,” meenutab Ana. “Kui nor­maalne põletikunäitaja on vahemikus 5–8, siis mul oli see 384. Mäletan, kuidas arst vaatas mulle otsa ja küsis: kuidas sa veel elad?

...

Jaga
Kommentaarid