“Maailma popu­laarseim sõnamäng, mis lisaks meele­lahutusele pakub mängi­jaile võimalust arendada oma loovust ja keeletaju,” seisab tutvus­tuses. “Mängu põhimõte on täheklotsidest sõnade koostamine, seejuures annavad erinevad tähed erineva arvu punkte ning punktisumma sõltub ka sõnade asetusest mängulaual.”

Mis oleks, kui seekord annaks usutlusel ohjad käest? Jätaks tähed jagada nähtamatule? Laseks triivida juhusel – ja sõnadel?

Elisabetile ju meeldib mängida.

“Mängida laval, elus olen ma kõige kehvem näitleja, suht igav inimene. Kergelt nostalgilise loomuga kapiintrovert. Aga võtan end edevusest kokku!” teatab Elisabet. “Ma olen nõus! Veiniplekiline Scrabble’i-laud ootab.”

ELA.

“Üheksateistaastaselt võisin Restko keldris – asus muide Linnateatri kõrval – tantsida nii, et ninast veri väljas,” meenutab Elisabet. “Need olid tõelised underground-house-peod, sõna levis suust suhu. Kohtusin nende inimestega iga nädal neljapäevast pühapäevani; noogutasime üksteisele tunnustavalt, sõnu väga ei vahetanud. Aga mingis mõttes olid need minu inimesed, mu turvavõrk. Tundsin hoidmist. See rütmiline muusika ja need inimesed andsid mulle tiivad. Just Restkos olin lõpetanud kord kolmepäevase maratoni, esmaspäeva hommikul jooksin trolli peale, istusin ja tundsin, kuidas ninast voolab veri. Alguses mõtlesin, et tatt, pühkisin käega... ja sain kohe mõistusega aru, et see on lihtsalt tantsimisest, ma ei joonud isegi alksi, rääkimata millegi tarbimisest. Näe, ei olegi ma nii meinstriim-inimene olnud! Praegu need peod mind enam üldse ei tõmba.”

“Noral sa ei luba üksi Balti jaamastki läbi tulla,” tähendab Ardo.

“Väga range ei tohi ka olla,” lausub Elisabet...