Ja siis, ühel hommikul, tundub kõik nagu enne. Valgusfoorides on taastunud kolm värvi, mänguväljakul keerleb karussell, kaubanduskeskuste klaasuksed sahisevad lahti. Kristel on taandunud hääleks telefonis, mis kostab mere tagant Saaremaalt. Ja ta on vägagi kohal, nii siin- kui ka sealpool liini. Saarlase põline „ö” vaheldub puhta „õ”-ga. Võib-olla on meisterlik kahe vahel laveerimine seletatav tema suurepärase empaatiaga. Või tähtkujuga.

„Olen Kaalud ja kui mul palutakse otsustada, siis seda ei juhtu!” naerab Kristel. „Kaalud pigem suruvad end alla, kui lähevad tülli, neile ei meeldi vaielda. Minagi kalibreerin end üsna sageli ümber: okei, teeme nii, et kõik jäävad rahule! Eks olen elus selle eest ka vastu päid ja jalgu saanud.”

„Kristel, viimati kohtasin sind jaanuarikuus Anne & Stiili ilulemmmikute galal, kandsid lavendlitolmu pilvena kohevat tüllseelikut. Ja nüüd läheb nii, et me silmast silma ei näegi.”

Õnneks on nüüdisaegsed sidevahendid.

„Matu ütles, et ära hakka jälle oma kunagisest depressioonist pajatama, sellest on juba nii palju juttu olnud,” toob Kristel vestlusse koomikust elukaaslase Mattias Naani (33), kes jääb mõtteliselt tema kõrvale kogu jutuajamise vältel. „Räägime sellest, mis on praegu.”