Roheline. Palju rohelist. Vohavad kooslused. Väga palju taimi on Zuzu kodus ja lausa tajutav, et neil on seal hea. “Taimed vajavad personaalset lähenemist,” tõdeb Zuzu. “Ma küll ei laula neile, aga olen uurinud, mis kasvutingimusi pakkuda, milliseid väetamisi ja piserdamisi.” Ohtralt valgust ja endisaegne disaini­klassika, tunne on maalähedane – võiks unustada, et asud Pelgulinna paneelmaja viimasel korrusel. Kuni vaatad aknast välja, kus seisab kambake kaskesid. Suvel toimivad need nagu lehtedest ekraan, isegi vastasmaju ei näe, kiidab Zuzu.

Kui nad perega kaks aastat tagasi uue korteri järele vaatama hakkasid, ihkasid nad ahju ja kõrgeid lagesid nagu endises, tillukeseks jäänud kodus ja miks mitte ka südamekujulist varju, nagu seal päikesepaistes põrandale langes. “Kuid selgus tõsiasi, et selleks peaks rahakott ikka väga paks olema,” räägib Zuzu. “Algul mind muidugi hirmutas viies korrus – kuhu jätta jalgrattad ja kärud? Aga kui avastasime Soome papi alt ilusa laudpõranda ja osa lahedat mööblit jäi sisse, otsustasime ära. Põnev oli orgunnida, kuidas me mahume 60,2 ruutmeetrile. Praegu on hästi.” Meie on Zuzu abikaasa Joonas Laks (32) , lapsed Jussif Kõu (10), Sima Esme (6) ja seitsmekuune Aksel Maru. Ja Tips, karmikarvalise taksi tunnustega krants, kes tiirleb elevil ümber laua. “Saime ta loomakaitse liidu kaudu. Keegi oli ta suure ketiga kinni pannud ja üksi jätnud, õnneks jõuti ta päästa,” ütleb Zuzu.

Kuidas on aga lood keskkonna päästmisega?

“Ma ei ole lootust kaotanud, muidu ju ei võitleks,” ütleb Zuzu. “Mis saab siis, kui praeguse tempoga edasi laseme ja pilgud probleemi­delt ära pöörame? Äärmuslikud ilmastikutingimused, põlengud, üleujutused ja tormid muutuvad igapäevaseks, nagu ka viiruse­puhangud ja nälg."

Zuzu ei ole äärmuslane, ent ometi jättis ta Berliini kongressile lendamata: "Tundus silmakirjalik ja napakas kohale lennata, samal ajal kui Austraalia räigelt põleb.”

Jah, ta on aus ja julgeb tunnistada, kui asjad alati ei õnnestu...