Agne Kiviselg Maaris Puust
Salme kultuurikeskuses peetakse 27. aprillil Eesti karikavõistlused kulturismis ja fitnessis, kus esikohta soovib kindlasti värske Eesti meister Agne Kiviselg. Just tema on karikavõistluste plakatil. Kiviselg tuli oktoobris Eesti meistriks kuni 169-sentimeetriste naiste bikiinifitnessis ja sai Arida Muru järel hõbeda absoluutkategoorias.

Kuidas jõudsite fitnessi juurde?

Fitnessi juurde jõudsin peale ülikooli lõpetamist ning Tartust tagasi Pärnu kolides müügi- ja turundusvaldkonnas tööle asudes. Olin tolleks ajaks nii mõnedki aastad elanud „igaveses ülima saleduse ihaluses“ ehk siis selle teemaga seonduvas toitumis- ja trennistiilis. (Naerab.) Kuidagi aga sattusid minu vaatevälja pidevalt uudised ja fotod Reet Reimetsast bikiinifitnessi võistlejana lavalaudadel ja temast sai minu täielik woman crush. Mõtlesin, et oh, kuidas tahaksin ka ise selline naine välja näha, teades täpselt null asja selle kohta, kuidas taoliseks saadakse.

Minu töökaaslaseks sai aga 2014. aastal Ramil Lipp, kes andis ka spordiklubis Spa & Sport rühmatreeninguid ja omas personaaltreeningutest selliseid teadmisi, millest mul õrna aimugi polnud. Tollel hetkel käisin rühmatreeningutes (mõnikord päeva jooksul isegi mitmes) ja avastasin omapäi mõned korrad ka jõusaali. Seda ikka veel suunaga saada veel saledamaks. Ühel päeval rääkisin aga Ramilile unistusest, et sooviksin näha välja hoopis teistsugune, selline nagu fitnessiga tegelevad naised. Ta ei naernud mu mõtet välja, vaid ütles, et siis tuleb hakata toimetama absoluutselt teisiti, kui ma olen seni teinud. Ramil koostas mulle elu esimese jõusaali treeningkava, õpetas saalis selgeks harjutused ja ma hakkasin trennidega pihta. Kui lisandus ka planeeritud toitumiskava, hakkasid muutused olema silmnähtavad. Püüdsin anda endast esimesest päevast, esimesest trennist alates maksimaalset ja pühenduda. Algajale loomuomaselt oli ka eksimusi, näiteks jõusaalis erinevate arvajate ja teadjate kuuldavõtmist, kuid see lõppes üsna kiirelt siis, kui võtsin omaks suhtumise, et kui treener on pädev ja kvalifitseeritud, tuleb kuulata ja järgida vaid teda. Kõik muu on müra, mis ei pruugi visioonile lähemale viia.

Kuidas olete rahul treeneriga?

Mul jagub Ramilile ainult kiidu- ja tänusõnu, siiralt. Minu treener on pädev ja laialdaste teadmistega treeningutest ja metoodikatest, inimese anatoomiast ja füsioloogiast ning toitumisest. Kui lisada sellele veel inimlikkuse- ja aususefaktor, saabki kokku minu jaoks väga hea treeneri olemus. Julgen öelda, et meil on koostöö. Olen Ramili esimene fitnessivõistlejast treenitav ning see, kuidas oleme minu treeningute ja toitumisega toimetanud peagi rohkem kui viis aastat, on õpetanud meid mõlemaid.

Koostöö ei saa toimida aga jagamiseta ja aususeta. Seetõttu on oluline, et treenitav annaks treenerile tagasisidet, asju arutataks ja küsitaks, leitaks ja katsetataks uusi viise, mõnikord vaieldaks lausa pisiasjade üle, aga vahel järgitaks öeldut ka vastu vaidlemata. Kahe poole vahel peab olema suhtlus ja see peab olema aus, nii treener kui ka treenitav peavad tundma, et nende panust hinnatakse. Treener peab usaldama treenitavat ja vastupidi, siis on töö viljakandev, just nagu meil.

Kui palju olete võistelnud, millised on sel alal teie saavutused ja millest unistate?

Olen ammu mõelnud, et peaksin tehtud võistlused kokku lugema, aga ikka pole seda veel jõudnud. Äkki ligi 30... Leian ise, et olen võistelnud juba selles mõttes üksjagu, et erinevaid situatsioone, suhtumisi, õnnetusi, närvilisi olukordi on kogetud. Iga võistlus on midagi õpetanud ja andnud. Püüan alati enda jaoks hinnata tehtud võistlust ka kui kogemust, mis annab mulle midagi nii inimesena kui ka sportlasena.

Saavutustena on andnud see ala mulle julguse. Julguse võtta kätte ja teha ära see, millest olen unistanud ja teha seda kõigega, mis mul on: ihu, hinge ja armastusega. Kõige suuremaks saavutuseks peangi otsust fitness elu osaks teha ja teha seda jätkuvalt igapäevaselt.

Agne Kiviselg
Siim Kinnas

See tee on mind viinud erinevatele võistlustele erinevates riikides. Hindan väga kõrgelt kahekordseid Eesti meistri ja Eesti karikavõistluste tiitleid. Olen toonud esikohti ja medaleid lähinaabrite juurest, nagu Läti, Soome, Rootsi; käinud korduvalt Euroopa meistrivõistlustel ja maailmameistrivõistlustel ja saavutanud MM-il 7. koha. Ka teemantliiga võistlustel on õnnestunud olla mitmel korral esikolmikus ja koju tuua medalid ja karikad, mida riiulile sättida on lihtsalt hingemattev rõõm.

Unistan sellest, et minu meelekindlus ei katkeks ja visadus viiks sihile. Sihile, kus ma saan nautida neid võite, mis olen ise endale saavutamiseks seadnud. See on soov areneda ja saada paremaks, tuua võistlemise mõttes igal hooajal lavale endast kas või grammikese võrra parem versioon. Ja olla selle kõige juures terve, tänulik ja õnnelik.

EKFL seisab puhta spordi eest. Peate te vajalikuks dopingukontrolli suurendamist?

Absoluutselt, seda nii kulturismis ja fitnessis kui ka muudel spordialadel. Sest kui sportlane võistleb puhtalt liigas, mis on kõikide kirjade ja kirjelduste järgi dopingust vaba, siis tuleb seda nii hoida ja selle ideaali poole püüelda. Võrdlused ja võistlused võiksid toimuda võrdsetel alusel. Muidugi, iga indiviid erineb teisest juba eos – meie geneetika paneb palju asju paika. Aga see, milliste vahenditega saavutada kehaline vorm, millega minna end teistega kõrvutama, peaks olema naturaalne, kättesaadav ja eetiliselt vastuvõetav kõikidele, sh spordiliitudele ja -organisatsioonidele.

Milline näevad välja teie viimased nädalad enne olulist võistlust?

Olen aus: suhteliselt rutiinsed ja närvilisust täis. Olen maksimalist ega tee mingeid järeleandmisi. Iga võistlus, olgu see hooaja esimene või viimane, on minu jaoks tollel hetkel kõige olulisem ning selle võistluse lavale pean saama viia enda parima vormi ja pakendi. See tähendab, et teen kõik, mis suudan ja hoian fookuse ainult võistlusettevalmistusel. Kõik päevad peavad olema planeeritud, iga treening ja toidukord omal kohal ning tehtud nii hästi, kui suudan, siis tunnen end kindlalt ja saan vajadusel iseendale tagantjärele öelda: „Ma tegin kõik, mis suutsin.“

Olen siiski ka tööinimene. Käin esmaspäevast reedeni kaheksast poole viieni tööl ja selle aja keskendun tööga seotud toimetustele nii hästi, kui vähegi suudan. Kuna turundus ja müük on sageli väga loova olemusega töö, kus on vaja visuaalset kujutlusvõimet ja kergesti lendavat sulge, siis kõik päevad pole dieedi lõpufaasis enam vennad. Mõnikord jookseb mõte täiesti lukku ja siis tuleb lihtsalt tegeleda kergemate ülesannetega.

Pean endale vahel jõuga meelde tuletama puhkamist või seda, et kui mõnel õhtul tekib vaba aega, siis on täiesti okei seda veeta niisama istudes, mitte midagi tehes. Võistlusettevalmistusel ja võistluste lähenedes kipub ununema, et sinu maailm võib tiirelda ja pöörelda vaid sellega seonduva rütmis, aga muu maailm, sealhulgas sinu lähedaste ja sõprade maailm, ju seda ei tee.

Kuidas on fitnessiga tegelemine muutnud teie päevakava, liikumist ja toitumist?

On muutnud vägagi. Ma olen organiseeritum, ma naudin rutiini ja rütmi. Ma ei saa öelda, et ma ei taluks ekspromtideid, aga tunnen end paremini, kui kõik on läbi mõeldud. Minu päevad on planeeritud nii toitumise ja trennide kui ka muude tegevuste mõttes. Võin öelda, et jõuan teha tänu sellele palju rohkem kui varem. Õpib kasutama aega otstarbekalt ja maksimaalselt.

Kui võtta kokku argipäevad, siis algavad need võistlusteks valmistudes hommikukardioga, seejärel teen hommikusöögi ja siirdun tööle, kus veedan enamiku päevast. Tööpäeva lõpus teen trenni või trennid. Õhtutunnid on minu vaba aeg, kus tegelen sellega, mida vaja teha on. Magama lähen nagu eeskujulik koolilaps – varakult. Nädalavahetused sisustan fitnessiga nii palju, kui vaja on ehk kõik vajalik peab saama tehtud, kuid naudin ka niisama olesklemist.

Toitumise poole pealt olen klassikaline karbimajandaja. Valmistan kord nädalas ette põhimõtteliselt kõik toidud, mida võimalik valmistada on. Arvutan, ostan, kaalun, küpsetan-keedan ja laon karbid külmkappi ja võtan neid sealt järgemööda. Midagi juhuslikku või tundmatut minu suhu ei rända, seda enamjaolt ka võistlusvälisel perioodil.

Kui palju vaeva kulub välimusele, soengule ja meigile?

Kuna bikiinifitness on ala, kus loeb kogu võistleja lavaline komplekt, pakend, siis panustamist lavalisse väljanägemisse peab olema päris palju. Paigas peavad olema kõik detailid: bikiinid, nahk, juuksed, meik, ehted – kõik. Bikiinivõistleja peaks olema sportliku ja terve naise kehastus, kus on üksjagu maitsekat seksikust ja üksjagu atleetlikku tugevust.

Peangi oluliseks saada kokku juba võistluse eel see tervikpilt, millisena tahan lavalist look’i sel korral näha. Mul pole juuksepikendusi ega isegi mitte geelküüsi, kuid olen perfektsionist bikiinide ja ehete sobivuse, grimmi ja juuste suhtes. Viimased teen võistlusteks alati ise. Grimmimisel palun vajadusel abi minu jaoks usaldusväärselt inimeselt, kes seda teha oskab.

Usun, et kindlasti huvitab, kui kaua läheb mul valmissättimisega aega. Mulle ei meeldi nii oluliste asjadega kiirustada ja seega võtavad kõik välimuse ettevalmistused ikka vähemalt neli tundi aega. Kui aga vaja, suudan teha kõike palju kiiremini.

Lavalise välimuse ettevalmistamine ei saa jääda mul ainult võistluspäevale. Olen naine, kelle jaoks näiteks hoolitsetud nahk või terved juuksed on olulised ja pühendumist väärt iga päev. Lavavälimuses armastan aga glamuuri ja sära ning seega naudin sättimist väga.

Nipp, mida jagada, oleks see, et kui te ei tunne end näiteks meigimaailmas väga teadjana ja mõte teha lavameiki hirmutab, usaldage vähemalt alguses oskajaid, laske see endale teha. Kuid õppige selle tegemise käigus. Jätke meelde, pange kõrva taha. Ning analüüsige oma fotosid lavalt, pöörake tähelepanu isegi pisidetailidele. Mõelge, mis teile enda meigi juures meeldib või mida saaks parandada, mida tahaksite järgmisel korral lavale minnes juustega teisiti proovida või mis sobiks teile veelgi paremini. Kokkuvõtlikult: mis rõhutaks teie enese ilu veel rohkem.