Moonika Siimets Krõõt Tarkmeel
Siiralt siiras, päriselt päris. Anne & Stiili aasta naise tiitliga pärjatud režissöör Moonika Siimets (38) on ilus inimene selle sõna kõige puhtamas tähenduses.

“Ta on täielik sweet­heart...”

“Appi, ta on nii armas inimene ju!”

“Nägin telekast intervjuud temaga – ta tundus ülitore!”

Kirjeldatud reaktsioonid said mulle osaks, kui mainisin, et lähen tegema lugu Moonika Siimetsaga – režissööriga, kes on muu hulgas ka liigutava lina­teose “Seltsimees laps” autor.

Kõlab nagu ülivõrre, fiktsioon, imeinimene. Vastupidi! Haarab tema inimlikkus; hingestatud sõnad ja suured meresinised silmad, millest peegelduvad ühtviisi haavatus ja tugevus; stoiline rahu ning eluelevus.

Tulid eile öösel Põhja-Soomest. Mis tegid seal?

Teen dokumentaalfilmi kodu­maa igatsusest. Uurin neid eestlasi, kes elavad või käivad Soomes tööl– mitteametlikult on neid ligi 70 000. Praegu tulin Lapimaalt, vaatamast, kuidas kodust nii kaugel hakkama saadakse.

Kuigi dokumentaalfilm valmib koostöös TÜ antropoloogidega, pole see teaduslik film, vaid räägib ikkagi päris inimestest. Igal minejal on oma lugu ja põhjus; läheb nii arste kui ka koristajaid, mõni neist jõuab koju vaid kaks korda aastas. Kergekäeliselt ei astu seda sammu keegi.

Kui su enda elu oleks film, siis mis žanrist?

Ilmselt tragikomöödia.