Oh kui keerukas küsimus. Iga eneseületus, parem vorm ja kogu pakett laval on minu jaoks võit omaette. Võit enda üle on alati olulisem kui edestada konkurente. Aga otse loomulikult, need võidetud kullad on toonud imelisi emotsioone – tunnen tohutut tänulikkust! Mul on keerukas neist kolmest tuua välja kõige olulisemat. Tegelikult kokku lausa neljast võidust, kuna hooaja esivõistluse Nafplios võitsin samuti. Iga võistlus on n-ö puhas leht ja kunagi ei või teada, mis tulemus sealt tuleb. Olen rõõmus ja uhke nende kõigi üle.

Kus oli kõige tihedam konkurents?

Tegelikult on võistlejate tase kõrge igal pool, finaalikohtadel kaheldava vormiga võistlejaid ei kohta. Bikiinitaride rivi oli kõige pikem senistest võistlustest Nordic Cupil. Lisaks oli tegemist võistlusega, milles on mul n-ö „ajalugu“ – olen sel võistlusel saavutanud 11. koha, 7. koha, 3. koha ning nüüd lõpuks kaua võideldud kulla – imeline!

Kui oluliseks peate enda vaimset ettevalmistust enne võistlust? Milliste tunnetega astusite Nordic Cupil lavale võistlema ja võidukarikale järgi minnes?

See on ääretult oluline ja isegi mina, kel on seljataga mitmeid aastaid võistlemist ja palju suuremaid ja väiksemaid lavasid, pean oma vaimse poolega igal hooajal teadlikult tööd tegema. See on osa kogu üldisest ettevalmistusest. On trenn, on dieet ja on enese vaimne korrashoidmine. Usun, et minuga võiksid nõustuda paljud võistlejad, sest fitness ja kulturism ei ole lihtsad alad, nagu ka tippsport üldiselt. Igaühel on toimetulekuks omad viisid ja tegutsemismustrid, mis neid aitavad.

Astusin Nordicu lavale alates eliminatsioonivoorust 100% keskendunud tunde ja fookusega tunda end hästi, näidata parimal viisil oma töövilju ja tunda end kindlalt. Enne igat lavale astumist tahan viia end samasse mindsetti – ma tean, mida ma tegema lähen. Mõte, et lähen võidukarika järele, ei käinud mul kordagi peast läbi, ausalt. Taoline mõtteviis oleks minu vaimse poole jaoks liiga pingeline ja hoian end maa peal – mina teen vaid oma asja ja kõik muu on teiste kätes.

Kes on teie kõige tulisemad fännid ja kui oluline on, et toetajad hea sõnaga kaasa elavad?

Minu kõige suurem kaasaelaja on vaieldamatult minu treener Ramil Lipp. Jagan temaga kõiki oma kõige ausamaid võistlusemotsioone, olgu need head või mitte nii head. See on minu jaoks n-ö filter ja vaimse tasakaalu taastamine ning ülimalt oluline. Minu ema ja isa on samuti mulle alati kaasa elamas ja eemalt toetamas. Helistan alati pärast iga võistlust kohe emale ning jagan ema-isaga ka kõiki reisimuljeid, kui võistlen välisriikides.

Hea sõna annab palju, kipume sageli unustama, kui vähe nõuab sooja sõna edastamine meilt, kuid kui palju võib see anda teisele inimesele. Juba see žest ise väljendab, et sa leidsid teise inimese jaoks aega ja tahet. Mulle loevad head sõnad väga, olgu need öeldud vahetult näost-näkku, helistades, sotsiaalmeedias või ükskõik kus. Tunnen tänulikkust, et ma olen kedagi puudutanud nii, et ta leiab selle hetke.

Viimasel ajal on Eestis tõusnud esile küsimus treenerite kutsetunnistustest, kuidas teie tippsportlasena seda kommenteerite?

See on igati tervitatav ja vajalik arutelu, kohati küll üsna tuline, kuid vähemalt on näha, et see teema külmaks ei jäta.

Treener peab olema pädev ja haritud, olgu tema käe all treenimas tippsportlased või tavaharrastajad. Leian, et iga inimene ametis, mis tegeleb teadlikult ja suunatult teise inimese keha või vaimu mõjutamise, muutmise ja vormimisega, peaks olema end laialdaselt ning igal võimalusel täiendanud. Inimkehaga töötamine nõuab teadmisi alates anatoomiast ja lõpetades toitumise ning psühholoogiaga. Isegi kui treener on end omal käel koolitanud ja harinud ning kogunud oma pika karjääri jooksul praktilisi teadmisi, siis ei tohiks tal olla raske täita ning säilitada miinimumina nõutav kõige madalam kutsetase.

Kas teie hinnangul võiks treener olla ühiskonnas aukohal olev amet? Kes on teie treener/treenerid? Mille eest talle/neile kõige tänulikum olete?

Kahtlemata võiks olla tegemist aukohal oleva ametiga. Kuid nagu ikka – sõltumata ametist peab olema see isik ise auväärne. Lihtsalt ametinimetus ei tee kellestki kedagi. On niivõrd palju inspireerivaid lugusid maailmakuulsatest sportlastest, kuidas sportlase kõrval olevast treenerist on saanud tema mentor, sõber ja perekonnaliige ka kogu ülejäänud eluks. Hea treener on sinu kui sportlase jaoks – tegelikult vahel eneselegi teadvustamata – oluline ka paljudes muudes aspektides, mitte vaid jõusaaliharjutuste juhendaja või karmi isikuna, kes ütleb, mitu kalorit tohid tänase päeva jooksul suhu pista.

Mul puudub varasem sportlaskarjäär muudel aladel ning mu ainus tõsiseltvõetav sport ongi olnud fitness ja kulturism ning kogu selle tee on mind juhendanud Ramil Lipp. Seda nii trennide ja toitumisega kui ka üldise vaimse tugevuse arendamisega. Minu meelest saabki olla sportlase kõige suurem tänu treenerile esiteks areng ja tulemused ning teiseks lojaalsus ja austus. OIen Ramilile tänulik väga palju eest. Kõikide õpetuste, suuniste, aja ja kulutatud närvide ja palju muu kõrval tänan teda kannatlikkuse, lugupidamise ja minu kui sportlase ning indiviidi hindamise eest. Oleme vorminud „treener-treenitavast“ välja koostöö, kus mõlema arvamused loevad ning vastastikune tagasiside paneb aluse edasiviivatele plaanidele.

Kas tippu jõudmine võib teie alal olla võimalik ka treenerita?

Usun, et ikka on võimalik ka treenerita, aga tee tippu ei ole kunagi kerge. Miks muuta seda veelgi raskemaks, tehes seda üksi? Me ei saa olla kunagi kõige targemad ega kõige paremad kõikides aspektides. Ning ehk ei peagi püüdma olla. Treener on tegelikult väga mitmetahuline nimetus, meie ümber võib olla lektoreid, nõuandjaid, soovitajaid ja neid, kellega lihtsalt sageli enda mõtteid jagame – me ei pruugi tähelegi panna, kuivõrd olulised need isikud võivad olla sportlaskarjääri jooksul. Ning sageli ei kanna need isikud kaugeltki treeneri nimetust, kuid nad on sportlase jaoks ülimalt olulised.

Kevadel saite Eesti karikavõistlustel esikoha ja ka absoluutvõidu. Milliste ettevalmistuste ja ootustega lähete 2. novembril Eesti meistrivõistlustele?

Kevadine rõõm ei ole lahtunud, see vägev mälestus on eredalt meeles. Eesti meistrivõistlused on minu tihedat hooaega arvestades osalt üks paljudest võistlustest, teisalt jällegi oluline kodumaine võistlus, millel tuleb maailmameistrivõistlustele minna soovides osaleda. Olen aus, Eesti lava on raske ja tunnen end kindlamalt ükskõik millisel väiksemal-suuremal välislaval. Tean, et minuga nõustuvad veel paljud, kes 2. novembril Tartus lavale astuvad, et tegelikult on ikka pinge peal küll.

Ettevalmistused ei ole tavapärasest erinevad ning hoian oma kindlat joont ja sihti alates selle hooaja esimesest võistlusest 21. septembrist. Ma ei eksperimenteeri, muuda ega mõtle, et äkki saab veel midagi paremaks muuta. Tuleb, mis tuleb, ma tean, mida ma tegema lähen ning mida tegema pean. Kõik teed viivad sel nädalavahetusel Tartusse!

Kes seal suurim konkurent või siis eeskuju on?

Eesti karikavõistlustel ja meistrivõistlustel on minu eeskujuks üks imetabane naine suure algustähega – Esta Pilt. Mul ei jätku sõnu kui visa, sihikindel, töökas ja soe on Esta nii inimese kui sportlasena. Tõeline eeskuju, kuidas teha aastaid võistlussporti, tuua lavale alati supervorm ja leida eneses see kirg ja põlemine teha, mida teed.

Agne Kiviselja võiduarmee saladus – mis see ikkagi on?

Kui ma vaid ise ka teaks, siis oleks palju lihtsam. Ma ei oskagi öelda ja võib-olla ei peakski ma püüdma seda leida. See on olnud tee üles- ja allamäge, kuid see kõik ongi teinud sellest teekonnast selle, mida armastan ning andnud mulle hetked, mis on toonud mulle nii palju emotsioone, mida kogeda. Fookus, tahe, töö, järjepidevus, õiged suunised, unistused, ohverdused -- kompott kõigest kergemast ja raskemast. Soovin kogu hingest, et see jätkuks ning mu teekond läheks edasi.

Agne on eeloleval laupäeval Tartus peetavate Eesti kulturismi ja fitnessi meistrivõistluste üks favoriite.