Grace Jones Scanpix/ Robert Grant
Kes on Grace Jones? Lihtsale küsimusele on üsna raske vastust leida. Laulja? Modell? Näitleja? Tulnukas? Popikoon? Moemuusa? Mees või naine? Mässaja? Skandalist? Grace Jones etendab mängeldes kõiki neid rolle – ta on lihtsalt fenomen.

Melomaanidele meenuvad proua Jonesi diskoalbumid, filmiinimestele kangastub ta Bondi-tüdrukuna, moerahvale seostub aga veidrate kapuutskleitide, kandiliste soengute ja Prantsuse fotograafi Jean-Paul Goude’i moeseeriatega. Igaühele midagi.

Tänapäeval poogib tiitli “modell-näitleja-disainer-laulja-saatejuht-ajakirjanik-muidu-tola” endale külge iga ambitsioonikas seltsitar, kuid selles nähtuses pole tegelikult midagi uut. Multitalentseid meelelahutajaid on ajalugu näinud varemgi – olgu näiteiks kas või Andy Warhol, Brigitte Bardot, Marilyn Monroe või Marlene Dietrich. Kuid esiteks oli varem selliseid inimesi tunduvalt vähem – iga teine täheke ei deklareerinud enda andekust tuhandel ja ühel alal – ning teiseks, need olid autentsed huntkriimsilmad, kes täitsid oma üheksat ametit meisterlikult ja andekalt, nii et neid oligi raske vaid ühte kasti paigutada.

Grace Jones on nende seas üks osavamaid. Tema puhul puudub tõesti see üks ja ainus ala, mis oleks teistest olulisem ja temaga otsekohe seostuks. Pigem teatakse kõigepealt Grace Jonesi kui isiksust ning alles seejärel kui mõne popameti viljelejat.

Nagu teiselt planeedilt.

Peale selle on Jones ka tõeliselt modernne maailmakodanik. Teda on raske seostada mõne riigi või kultuuriga. Kes ta on ja kust ta tuleb? Eriskummaline välimus annaks nagu alust arvata, et tema kodu ei ole üldse meie planeedil.

“Ma vahetan tõesti elus tihti rolle, ma elangi nii,” tunnistas Jones paar aastat tagasi Briti ajalehele Daily Mail. “Ma muutun naiselikuks, siis mehelikuks. Ma olen tegelikult mõlemat. Ma arvan, et mehelik pool on minus natuke tugevam, ja vahel pean ma seda kärpima. Kindlamast kindel, et ma pole normaalne naine.”

Grace’i esimene suurem roll oli modelli oma. “Ma kolisin New Yorki, et saada tööd näitlejana,” on Jones rääkinud. “Modellindus oli lihtsalt üüri maksmise vahend.” Modellindusest pärineb ka tema esimene “soovahetuse” kogemus. Pesubrändi La Perla kataloogi pildistamisel said meesmodellid päikesepõletuse ja nii pidi laiaõlgne Grace mehe osa mängima.

Suurlinna modellisüsteem ei sobinud talle: “Ma olin liiga iseseisev, suurtes agentuurides ei tohi ilma nende loata isegi juukseid maha ajada.” Nii põrutas Jones Euroopasse – Pariisi. Ta ei rääkinud sõnagi prantsuse keelt ja taskus oli vaid 200 dollarit. “Ma olin õnnega koos, et üldse ellu jäin. Eks ma olin siis julge ning ju on mul piisavalt kaitseingleid.”

Palju tööd ja head meiki.

Kuid Grace’i mässajahing tahtis midagi ise teha, oma ideid teostada. Ta soovis näidelda ja laulda ning modellitöö muutus tüütuks.

“Ma tegelesin modellindusega kuus aastat, mu edu sai alguse just sealt. Modellindus ei põhine isiksusel – kui sa kohale ei ilmu, saab sind asendada,” lajatab Jones. “See maailm võib olla väga karm, aga mulle andis see võimaluse proovida eri stiile ja valida neist see, mis kõige paremini sobis mu isiksusega. Ma võtsin modellitööd kui valgustus- ja disainikooli, et end harida. Nii et ma kasutasin seda maksimaalselt ära.”

1977. aastal õnnestus Jonesil sõlmida plaadistamisleping. Järgnesid kolm ajastu vaimus lõbusat ja menukat diskoalbumit: “Portfolio”, “Fame” ja “Muse”. Jonesi tuntus kasvas ning mitmed meloodiad said tolle aja hittideks – praegu on neist ehk tuntuim tema cover Edith Piafi laulust “La Vie en Rose”. 1970. aastate diskopalavikus kohtus Grace ka Andy Warholiga ning sai tema muusaks.

“Seitsmekümnendail ja kaheksakümnendail oli kõigil meil väga lõbus, vahel läksime tõesti ka liiale. Kuid kokkuvõttes nõudis see siiski teatud hulgal selget mõtlemist, väga palju tööd ja head meiki, et olla friigina aktsepteeritud,” meenutab Jones. Ja lisab teises intervjuus: “Ma ei sündinud sellisena, inimene loob ennast ise. Ma usun oma unistustesse ja tahan need teoks teha, mis iganes need ka poleks.”

Karmid peigmehed.

Oma tulevase abikaasa, fotograaf Jean-Paul Goude’iga kohtus Grace Jones 1970. aastail ühes New Yorgi ööklubis, kus ta esitas topless-kostüümis saalitäiele geimeestele hittlaulu “I Need a Man”. Koostöös Goude’iga sündis ka Jonesi 1980. aastate alguse androgüünne, nurgelise soengu ja laiade kantõlgadega tulnukaimago, mis jõudis avalikkuse ette tema albumi “Nightclubbing” kaanel.
Goude’il ja Jonesil sündis ka poeg, Paulo. Peatselt jooksis abielu aga karile. “Jean-Paul oli huvitatud rohkem minust kui karakterist, kelle peal ta sai oma fantaasiaid realiseerida, mitte minust naise ja isiksusena. Seetõttu me lahku läksimegi, aga ma armastan teda endiselt. Meie koostööst sündis vapustavaid pilte.”

Mehed ja suhted muutusid 179 cm pikkuse Jonesi elus sama hirmutavaks kui tema avalik imago. Jones tegeles kulturismiga ning tema peigmeeste reas seisid Hollywoodi karmid musklimehed Dolph Lundgren ja Sven-Ole Thorsen. See aitas omakorda kaasa Jonesi kui supernaise imago kujunemisele.
Kuigi Grace on löönud kaasa mitmes filmis, pole kõrgema klassi näitlejat temast siiski saanud. Kuid sellest vähesestki on piisanud, et muutuda ka filmiikooniks – Grace’i arvel on kaks filmiajaloo legendaarset übernaise rolli. 1984. aasta Conani-filmis kehastus Jones amatsoon Zulaks ja aasta hiljem oli tema kanda ühe markantseima Bondi-tüdruku roll filmis “A View to a Kill”.

Regulaarselt punast veini.

Jonesi päritolu ja lapsepõlvekodu arvesse võttes tundub tema ülivärvikas elu veelgi erakordsem. Tegelikult on tema nimi hoopis Grace Mendoza ja ta sündis Jamaical. Kuigi seda on raske uskuda, tähistab Jones 19. mail juba 71. sünnipäeva. Vähemasti ametlike paberite järgi, sest ise väidab ta, et on hoopis noorem.

“Et teada saada, kui vana ma tegelikult olen, peate helistama FBIsse,” lõkerdab ta ühes intervjuus heatujuliselt ja nimetab oma nooruslikkuse saladuseks regulaarset punase veini tinistamist.

Jonesi lapsepõlv polnud just meelakkumine. “Ma sündisin väga usklikus perekonnas, kus pandi suurt rõhku sellele, et me oleksime kogukonnale eeskujuks,” meenutab Grace. “Mul ei lubatud kuulata raadiot. Mul ei lubatud kanda küünelakki ega seelikut, mis ei katnud põlvi. Püksid olid keelatud, sest meherõivad naise seljas oli jumalavallatu tegu. Ma ei tohtinud saada kirju. Jamaica nelipühilaste kirik oli väga korralik. Kirikulaulud. Ei mingit tantsimist. Meid oli õpetatud end voodi alla peitma, kui nägime mõnda rastameest jalgrattal mööda sõitmas.”

Kui Grace oli 12aastane, kolis tema perekond USAsse, kus ta isa, reverend Robert Jones, oli loonud nelipühilaste kogukonna. “Ma olin meie koolis ainuke must tüdruk. Mul olid kondised jalad, afrosoeng, Jamaica aktsent ja madal hääl. Ma nägin tõeliselt vana välja.”

Staariks sündinud.

Kuni 16. eluaastani arvas Jones, et temast saab hispaania keele õpetaja, kuid siis sattus ta teatritundidesse ja tema orientatsioon muutus. “Ma olen sündinud staariks. Kui ma kord otsustasin, et võtan selle vastutuse, ei suutnud keegi mind enam piiravatesse raamidesse suruda,” avameelitseb ta.
Jah, staar Jones tõesti on, lausa diiva, ning seda väljendab ta igal sammul. Vähemasti avalikes esinemistes ja lausa sel määral, et paljud intervjueerijad närveerivad enne proua Jonesiga kokkupuutumist. Kuid tihti leiavad nad eest hoopis naerusuise daami, kes jääb samal ajal siiski truuks oma veidravõitu imagole.

Legendaarne on 1980. aastast pärit vahejuhtum, mil Jones andis televisiooni otse-eetris Inglise jutusaatejuhile Russell Hartyle kõrvakiilu. Nimelt olevat nad mingites asjades enne kokku leppinud, kuid siis tundus Jonesile, et saatejuht teeb kõik risti vastupidi. Seik on sedavõrd kõmuline, et Jonesil on tulnud sel teemal rohkesti selgitusi jagada: “Mul oli [lapsepõlves] tunne, et kõik peale minu kasvasid suureks. Arvatavasti on see üks põhjusi, miks ma mässan igasuguse autoriteedi vastu.” Või siis: “Ma ei usu viha ohjamisse. Sa võid oma tundeid kontrollida nii, et lõpuks sul polegi enam tundeid. Minus tekitab see hoopis hirmu.”

Kui sa mulle lajatad…

Skandaalid saadavad Jonesi senini. Viimati räägiti, kuidas ta olevat rünnanud Pariisi ja Londoni vahel sõitva Eurostari rongi kontrolöri, kes oli palunud tal esimese klassi vagunist lahkuda, sest proual polnud vastavat piletit. Diiva korraldas muidugi skandaali ja sattus taas kõmurubriikidesse.

Ta tunnistab ka ise: “Mina suhtun nii, et kui sa mulle lajatad, siis lajatan ma tagasi. Ma tulen niiviisi toime ärakasutamisega. Inimesed proovivad mind kontrollida, kuid enamasti hirmutan nad minema.”
Ehkki moraalitsejad ja silmakirjateenrid kergitavad Jonesi käitumise peale hukkamõistvalt kulmu, on tegelikult kõigil hea meel, et temasuguseid tegelasi avalikkuse orbiidil tiirleb. Kes siis muidu vürtsitaks tavaliste inimeste elu unistuselaadse ja “nagu teiselt planeedilt pärit” elustiiliga? Kes laseks meil nentida “On alles hullud!” ja ennast seeläbi normaalsena tunda? Grace Jones on Lady Gaga, Anu Saagimi ja teiste armsate skandalistide vanem õde.

Lugu ilmus 2010. aasta maikuu Annes & Stiilis.