Asta Valt Foto: Anni Õnneleid
Tartlane, hingetark Asta Valt ei oskagi ise öelda, kes ta on – abivajaja aitamisel töötavad tema käes nii pendel, kaardid kui ka kivid, lõhnad ja iidsed tarkused.

Kui muidu hoiavad ennustajad, ravitsejad või selgeltnägijad oma töövõtteid ja -nippe üsna kiivalt vaid enda teada ega taha nende olemust võõrale avada, siis Astaga on vastupidi. Seletuse annab ta ise. “Elan praegu 97. elu, neist 70 olen olnud nõid ja alkeemik. Mu isapoolne vanaema oli aga eriliselt tugevate võimetega,” tunnistab ta. Kuus aasta tagasi hakkas ta nägema eelmisi elusid, kolm aastat tagasi otsustas täielikult pühendada end inimeste aitamisele. Kogu eelnev elu on aga olnud ettevalmistus praeguseks.

Asta oli siin maailmas elanud ligi kolm aastat, kui isa suri. Kuni kooliminekuni avastas ta maailma Palamuse lähedal Kudinas. “Ainsa lapsena oli mul vabadus teha, mida tahan, ja minna, kuhu tahan. Armastasin seda üksiolemist, õppisin maailma tunnetama juba varakult,” meenutab ta. Isegi lugema õppis terane tirts viieaastaselt iseenda tarkusest.

Tartus koolis käies tegeles särtsakas ja sportlik piiga rahvatantsu, aeroobika, ujumise ja luuletamisega, lisaks muusikaõpingud, ujumine ja sõudmine. Ometi ei teinud ta pärast keskkooli lõpetamist valikut spordi ega muusika kasuks, vaid läks ülikooli eesti filoloogiat õppima, kuna pidas eesti keelt kauniks. Ta õppis pool aastat, jättis aga siis kooli pooleli, kuna õppekavas oli tudengitele ette nähtud läbi lugeda NLKP ajalugu vene keeles. See Asta mässumeelsesse hinge ei mahtunud, kuigi vene keel on Astal praegu nii selge, et ta tõlgib ajaviiteks enda jaoks vaimset kirjandust vene keelest eesti keelde.

Õpingute asemel läks 19aastane Asta hoopis mehele. Aasta hiljem sündis tütar ja pere kolis ära Haapsallu. “Minu abiellumine polnud õige otsus, ega ma ise eriti tahtnudki seda teha... Kuid järelikult oli mulle seda õppetundi vaja,” tunnistab ta ja lisab, et abielu kaua ei kestnudki.