“Ma olen terve elu olnud peenike ning sama kaua kuulnud oma keha kohta tehtavaid märkusi. Inimesed on erinevad. Ühed kiidavad, et mul on suurepärane rüht ja nõtke piht, teised aga küsivad: kas sa üldse midagi sööd?! Muidugi olen mõnikord mõelnud, et võiksin rohkem süüa, poleks nii kondine istuda! Aga rääkides tõsiselt, jah, ma söön. Söön rohkem kui mu isa, mulle liht­salt ei jää midagi külge. Kord esinedes oli mul lõpulaulus ette nähtud “minestamine”. Pärast kontserti astus mu juurde arst, kes kahtlustas, et kukkusin kokku päriselt..."