Jalad maas, hing mägedes, süda pilvepiiril

Mõeldes Kelly Sildarust, kangastub pilt sinitaevast, lumistest nõlvadest ja vau-efektist. Olgugi et ametialaselt on trikisuusataja professionaalne gravitatsiooni eiraja ja õhuvõlur, siis argiselt lubab Kelly endale küll unistamist, kuid püsib kindlalt kahe jalaga maa peal.

Tegelikult pidime Kellyga (17) intervjuuks kohtuma juba 2017. aasta septembris, ent vaid päev enne meie Skype’i kohtingut kukkus suusataja õnnetult Uus-Meremaa treening­laagris, mis päädis tõsise põlve­vigastuse ja põhjaliku taastus­raviga. Tol korral oli plaanis jutustada teemal “Minu esimene katsumus”, mis iroonilisel kombel varitses sünge varjuna kõigest künka taga.

Nüüd, ligi poolteist aastat hiljem on Kelly naasnud äsja Keeniast, kus astus kõnelejana üles Eesti keskkonnaministri Siim Kiisleri juhitud ÜRO keskkonnaassambleel, ning lahkub Eestist kõigest paari päeva pärast, et tõmmata hooajale joon alla Rootsis Kläppenis toimuval juunioride MMil. Seal kroonitakse ta viiendat korda juunioride maailmameistriks. (Artikli ilmumise ajaks on ta juba kuuekordne maailmameister.)

Nohuhirmus tõttan meie kohtumisele kasukas, end samal ajal kirudes, et päikese­prillide asemel hoopis õhemat jopet ei võtnud. Kelly saabub kohvikusse naeratuse ja lehvituse saatel, pööratud nahast jakis ja tökatmustades traksipükstes. “Ma panin ka alles pärast kooli õhema jope selga,” nendib ta lohutavalt, märgates minu suvepõlgurist ülerõivast.

Suusataja küüned on võõbatud mullinätsuroosaks, sõrmi aga ehivad nõelpeened hõberõngad, kontrastiks nimetissõrme lükatud minimalistlik kuukivist sõõr. Kelly reserveeritud olek reedab, et ta on harjunud meedia ja avalikkuse tähelepanuga. “Ma ei maini kunagi end tutvustades, et olen Kelly, see suusataja. Mulle ei meeldi öelda, et olen professionaalne sportlane. Eelistan hoida madalat profiili ja vältida liigset tähelepanu, sest loomuselt olen pigem häbelik ja tagasihoidlik,” räägib 2019. aasta freestyle-suusatamise rennisõidu maailmameister, mitmekordne X Gamesi ja Dew Touri võitja.

“Eks see vahel ole natuke tüütu. Kui tulin MMilt tagasi, siis oodati mind hommikul raadiosse, pärastlõunal telesse, siis intervjuud andma... paratamatult ei jaksa kõigile vastu tulla ja pean tegema valiku.”

Tänaval teda siiski liigselt ära ei tunta. “Eesti inimene on tagasihoidlik ja reeglina ligi ei astu. Kuigi kui ma pärast X Gamesi võitu vanaemaga Kristiine keskuses käisin, siis tuldi küll mitmeid kordi õnnitlema. Ja eks mäel tuntakse ka ära, aga ma ei tee sellest välja, tegelen rahulikult oma asjadega edasi.”

Küll aga tunnistab sportlane, et on juba noores eas õppinud märkama inimesi, keda huvitab pigem tema staatus ja aupaistes säramine kui inimene suusaprillide taga. “Päris tihti kirjutatakse mulle sotsiaalmeedias, et hei, hakkame sõpradeks. No nii see päris ei käi, et sa otsustad, et nüüd oleme sõbrad. Õiged sõbrad tekivad ikka päriselus ja õnneliku juhuse tahtel.”