Katrin Maimik (36), kahe tütre ema, stsenarist ja režissöör, elab Tallinnas ja on pärit Lihulast. Foto: Krõõt Tarkmeel
Laps läheb esimesse klassi. Endal on ka selline tunne, et olen jälle kooli minemas.

Ta on nii elevil kõigest. Võtab seda nagu uut arvutimängu. Uued tegelased, uus keskkond, uus rüü koolivormina. Mängus hakkavad kehtima uued reeglid. Loodan, et see elevus kestab mõnda aega ega rauge kohe esimese aasta lõpuks. Nagu mu hea sõber rääkis: esimese klassi alguses oli ta pildi peal maailma suurima naeratusega näol, klassi lõpupildil mossis, justkui oleks midagi eriti mõru alla neelanud.
Minulgi on tunne, et lähen taas esimesse klassi. Suve hakul toimunud lastevanemate koosolekul tabas see tunne kohe eriti tõeliselt. Istusime klassis ja kuulasime, mis meid ja meie lapsi kõik ees ootab. Vaatasin aeg-ajalt, nagu ka kooliajal, unistavalt aknast välja ning sain aru, et nüüd algab elus täiesti uus etapp. Rõõm ja hirm segamini. Rõõm oma lapse pärast, hirm, sest juba räägiti ka sellest, et tänapäeval ei ole tüdrukute puhul põhiline probleem see, et keegi paneb endale keelde või kulmu needi või värvib silmad liiga mustaks, vaid söömishäired. Koolilaste depressioonist räägitakse ikka veel liiga vähe ja palju vaikitakse maha. Kuidas ma ise hakkama saaksin, kui selguks, et mu lapsel on koolistress või tõsisem mure?