“Kui jõudis kätte aeg, kui poistele hakkasid meeldima tüdrukud, siis mul see ei õnnes­tunud. Süüdistasin end, et olen liiga peenike. Mul polnud ka moodsalt triibutatud juukseid ja rind oli lame. Ei mingit välimust... Olin vahest kolmeaastane, kui isa sõber Peeter ütles: “Klaudia, sinust sirgub kord väga ilus tüdruk.” Tol hetkel hea kuulda, aga tiinekana ei näinud ma peeglist midagi veetlevat. Lameda figuuriga olen siiani, aga enam see mind ei morjenda. Endale ma meeldin! Korpulentsele inimesele ei ütle keegi tere asemel: “Jumal, kui paks sa oled!” Minule on aga aastaid öeldud: “Sa oled kohutavalt peenike! Kas sa ikka sööd?!” See teeb kurvaks.