Pilt on illustreeriv. Foto: Arun Sharma/Unsplash
India kogukonda kuuluv Mita Mallick jagab USA Cosmopolitanis oma lugu sellest, kuidas ta on terve elu mõelnud, milline ta elu oleks, kui ta oleks sündinud heledama nahatooniga.

“Nii kaua, kui ma mäletan, olen mõelnud, mis tunne oleks liikuda selles maailmas ringi heledama nahatooniga. Milline võiks mu elu olla, kui ma poleks nii tume? Kui ma oleksin kõigest üks, kaks või isegi kolm tooni heledam? Teadsin juba väga noorelt, et mu pruunisus — mu tumepruunisus — tähendas, et ma ei ole ilus.

Ma mäletan, kui olin viieaastane ja mu sõber, kes elas minust kaks korrust madalamal, sai uue ratta. Tema blondid lokid hüppasid elevusest üles ja alla, kui naabruskonna lapsed kordamööda selle rattaga sõitsid. Kui minu kord kätte jõudis, teatas ta kõva häälega: “Mu vanemad ütlesid, et ma olen sinu nahatooni vastu allergiline ehk sai ei saa sõita. Sa ei saa mu rattaga sõita.” Ju me siis ei olnud tegelikult sõbrad.

Kui mu noorem vend sündis, ütlesid inimesed, et ta nägi välja nagu “võipallike”. Mu India tädid olid võlutud tema heledast nahatoonist ning ohhetasid ja ahhetasid šokist ja rõõmust, sest ta nahk oli nii hele.

Siis olid veel korrad, kui käisime kogu perega koos rannas. Mulle meeldis rõõmust kisada, kui me väikevennaga lainetesse jooksime. Kuid pealtnäha süütud soojad päikesekiired said mu suurimaks vaenlaseks. Ma mäletan, kui üks mu India tädidest nägi mind peale üht rannas veedetud päeva. Ta teatas tülgastusest nina kirtsutades: “Sa muutusid tumedamaks!”

Kui olin 12aastane, ütlesin kord oma parimale sõbrale: “Ma soovin, et oleksin siniste silmade ja heleda nahaga blondiin.” Ta oli mult viilu juustust pitsat nautides küsinud, millest ma salaja unistan. Ma ütlesin selle mõtlematult välja ning mäletan tänaseni, kui vihane ja pettunud ta oli. Kuidas ma sain midagi sellist soovida? Ta oli juba noorest east alates end aktsepteerinud sellisena nagu ta oli ja ainus, millele mina oma pitsatükki närides mõtlesin oli, kui lihtne see tema jaoks on, sest ta on minust heledama nahaga.

Kodus olles keskendusin peamiselt õppimisele. Kui läksin kuuendasse klassi, tõi mu isa mulle seitsmenda klassi matemaatika õpiku. Ma tegin terve suve matemaatikaülesandeid, vaatasin Nickelodeoni ja lugesin raamatuid. Me ei rääkinud kunagi mu nahatoonist. Kuid väline maailm meenutas mulle seda pidevalt.

Meie suures India kogukonnas tehti heledama nahaga tüdrukutele pidevalt komplimente, kui ingellikud ja kaunid nad on. Mina imetlesin teleseriaalist The Fresh Prince of Bel-Air tuntud Tatyana Ali, lauljanna Toni Braxtoni ja Brandy pilte, samuti supermodell Naomi Campbelli omi. Need naised esindasid minu jaoks tõelist ilu. Kuid indialaste jaoks olid asjad väga erinevad. Iga Bollywoodi film, saade ja ajakiri pidas ilusaks just heledat nahka — India naiste kõige helepruunimat tooni. Need olid virsik, roosa ja karamell — kõik pruuni sugulased. Kuid mitte pruun.

Ja siis on mul meeles veel reisid Indiasse erinevatel aastatel. Ebameeldivad kommentaarid tuletasid mulle pidevalt meelde mu tumepruuni nahatooni. Kas ma veetsin liiga palju aega päikese käes? Miks mu küünarnukid, kannad ja põlved olid nii tumedad? Äkki ma võiksin proovida kaks korda päevas kurkumi ja meega jogurtimaski teha? Ja ma imetlesin alati oma teisi sugulasi, kes olid minust palju heledamad. Ma vahtisin neid ja mõtlesin, mis tunne oleks olla heledama nahatooniga?

“Sa oled tumeda tüdruku kohta ilus“ — see oli kompliment, mille külge ma ülikooliaastatel klammerdusin. Pole siis ime, et ma olin kohtingute maailmas n-ö “hiline õitseja”. Ma keskendusin tark olemisele, sest “ilus” ei olnud minu jaoks valikuvõimalus.

Mu abikaasa oli esimene inimene, kellega ma kunagi üldse tõsiselt väljas käisin. Me tutvusime veebis ja kui ma esimest korda tema pilti nägin, ütles mu India sõbranna mulle: “Eks näis, kas ta sulle vastab.” Ta oli väga heleda naha ja roheliste silmadega, aga kui me kokku saime, oli tema virsikukarva nahatoon viimane asi, mida ma tema juures märkasin. Tal oli südamlik pilk.

Kui me abiellusime, teadsin hästi, mida mõned inimesed mõtlesid. Kuidas ma tema ära võrgutasin? Mõned neist küsisid seda otse. “Ta ei näe isegi indialane välja. Ta näeb välja nagu egiptlane või sakslane. Kuidas te üldse kohtusite?” Ja kui me ootasime meie poega Jay’d, lugesin üht lähiperekonna teadet nende lapse sünni kohta ja seal oli lause: “Laps sündis roosana ja nuttis. Väga helepruuni nahatooniga beebi.” Sel hetkel, kui paitasin oma kõhtu ja lugesin seda teadet, oli mu salajane soov, et mu laps ei oleks nii tume nagu mina.

Õnneks, kui Jay karjudes siia maailma sündis, märkasin kohe ta tumedate juustega kaetud pead ja tema märkimisväärset kangekaelsust. Ma ei märganud, kui pruun ta on. Sama juhtus ka mu tütre Priya sünni ajal. Tema puhul olid tähelepanu keskpunktis ta tumedad juuksed ja rahulik meel — mitte tema nahatoon.

Me viisime Jay esimest korda randa siis, kui mu vend abiellus. Ma pritsisin teda veega ja me mängisime. Ja ma ei peitnud teda suure mütsi ja päikesevarju alla. Ma nautisin neid sooju päikesekiiri. Me ostsime ka Priyale tumedanahalisi nukke. Ma palusin lähedastel talle mitte valgeid nukke osta.

Jay ja Priya sündimine aitas mul oma aastatepikkuseid haavu parandada. Tumedad laigud mu küünarnukkidel, põlvedel ja sõrmenukkidel. Mu tumedad käed ja jalad. Mu tume nägu, mis ümbritses mu säravat valget naeratust. Nende pruunisus ja minu pruunisus sai üheks. Nende värvitoon oli minu ja minu värvitoon nende oma. Neid ei saanud eraldada. Ma ei armastanud oma pruunisust. Kui ma ei suutnud seda hinnata, austada ja tähistada. Kuidas ma siis saaksin üldse nende omi armastada?

Ma tahan, et mu lapsed teaksid, usuksid ja mõistaksid, et nad on võrdsed ning ei aktsepteeriks, kuidas teised neid nende pruuni nahatooni põhjal defineerivad.

Ühel päeval ütles Jay kuueaastast ennast joonistades uhkelt: “Ma olen pruun.” Ta võttis kordagi kahtlemata pruuni rasvakriidi. Ainult armastusega. Ja siis nõjatus Priya minu poole, võttis mult põskedest kinni ja ütles: “Emme, sa oled nii ilus. Ma armastan sind!”

Meil on nüüd kodus ütlus, millega mina algust tegin: “Me oleme pruunid, ilusad ja targad.” Priya lisas “rumalad” ja Jay lisas “uudishimulikud” ja “loomingulised”. Ma ei mõtle enam, mis tunne oleks liikuda maailmas ringi heledamana. Peale pikka teekonda vajasin oma lapsi, et mõista, et ma olen pruun ja ma olen ilus.”