Milline oli sinu esimene mulje oma grimmitoolis istuvast kolleegist?

Jaune: Esmakohtumine Üllega toimus teatriparklas, kui ta tuli mind kallistama ja tänas siira rolli eest Üllar Saaremäe lavastuses “Viimane võlla­mees”. Minu jaoks oli see ootamatu soojus ja siirus, sest ma ei teadnud siit veel kedagi ega olnud ametlikult ka teatrinäitleja, vaid Kultuuri­akadeemia teatritudeng, kel õnnestus praktikale pääseda.

Lavapartneriteks saime eelmisel kevadel, kui algasid Eili Neuhausi “Onu Vanja” proovid. Kohe köitis mind Ülle tahtmine rollist lõpuni aru saada, analüüs, näited elust enesest sinna kõrvale. Oma­vahelistes stseenides andis ta mulle nõu, katsetasime üht- ja teistpidi. Vot see mulle tema juures meeldib, et meie aru­saamad võivad erineda, aga kuulame ja proovime alati teineteise pakutud variandid ära, sest lõpuks töötame ju ühise idee kallal.

Ta ei jäta mind hätta ja ma loodan, et mina teda samuti! See on hästi oluline, et lava­partneriga oleks julgus arut­leda loodava stseeni, tegelaste tahtmiste üle ja öelda oma arvamus välja. Kui partner seda aktsepteerib ning selle käigus kas vastu vaidleb või nõustub, siis see ongi usalduse aluseks nii proovides kui ka etendust andes. Ja meie julgeme öelda.

Ülle: Kui teatrisse tuleb noori näitlejaid, n-ö värsket verd, saab maja mõneks ajaks uue hingamise, sest nad pakatavad elurõõmust ja teotahtest. Nii oli ka Jaunega. Tööle hakates see mõnevõrra raugeb, mis on ka loomulik. Rakvere teatris on kõigil palju tööd, lisaks pikad väljasõidud, üks prooviperiood lõpeb, teine algab...

Jaune on väga töökas, partnerina toetav ja arvestav. Hea partner on see, kellega koos julged katsetada, öelda, kui midagi ei sobi, pakkuda omalt poolt lahendusi. Jaunel on silmis see säde, see kuradike, mis on meie töös äärmiselt oluline.

Kui su lavapartneril oleks tunnuslause, siis mis see olla võiks? Aga sinul endal?

Jaga
Kommentaarid