Roberta (28) sööst tervituslehvitusest minuni kulmi­neerub sõbraliku kallistusega — nagu oleksime juba ammu tuttavad, olgugi et kohtume esimest korda.

Disaineri kõrbekarva tuule­mantli hõlmad on harjunud lehvima kiire sammu saatel, tema hooletult metsiku soengu on aga sättinud väljas möllav raju tuulehoog. Tahaks öelda, et tuulest viidud, aga see oleks eksitav — Roberta on kõike muud kui tuulte kanda. Jäära­päine ja visa. Eneseteadlik. Põlev, lemmiksõnaks abso­luutselt. Taevasinistes teksades, kuid kahe jalaga maa peal.

Uuestisünd

Hoogsalt mööda linna tuhi­senud disainer on kodumaal teist päeva. Viimased kuud on ta veetnud Londonis lock­down’is ehk tunduvalt range­mas koduarestis kui Eestis. Õues lubati olla vaid tunnike ja sedagi sportimiseks. “Kui sattusid tänavale teksades, võis politsei sind kinni pidada ja küsida, mis teed siin. Toidupoes tohtis käia vaid maskiga — mul on siiani igas kotis üks varuks,” kirjeldab disainer elu hangunud metropolis.