“Ma valin õnnelik olemise!”

Moedisainer, igapäevaselt Londonis töötav Roberta Einer (27) tundub naine, kelle ühes käes sätendab litripuru ilu laialikülvamiseks maailmas ning teine käsi on vaba, kui elu ta sööstlaskumisele lükkab. Igal juhul on ta ellujääja.

Fotosessioonilt otse kokkusaamisele rühib Roberta läbi kevadtormi, käsivarrel lasu oma rõivaloomingut (“Ma jaksan, olen harjunud!”). Ta kannab tanksaapaid, märja liiva värvi mantlit, võrratut naeratust (“Olen vanematelt ja kõigilt peikadelt küsinud, kas peaksin breketid panema, mitte keegi pole lubanud!”), erkroosa kampsuni rullkrae ohjeldab sirgeid raskeid juukseid; tal on kopsupõletik (“Haigus ei ole mind kunagi takistanud midagi tegemast!”).

Roberta kõne on kiire ja kõikehõlmav nagu padusadu. Ning pärast vihma ilmub vikerkaar, sest ka süngeimates hetkedes leiab ta midagi head. Temas on suurlinlikku kompleksivabadust ning oskust võtta vähem tähtsaid asju piisavalt kergelt. “Ma teen ülikalleid kleite, mida tegelikult ei ole kellelgi vaja, sest riietuda saab ka odavamalt. Müün unistust õnnest, tervisest, headusest ja ilust,” arutleb Roberta. “Keegi teine päästab kirurgina elusid või juhib panka, sellal kui mina kurdan, et lõigetega on kaos. Kui sain aru, et mood on suhteliselt pealiskaudne ala, oli see korralik äratus. Mõistsin, et ei saa südamesse võtta oodatust väiksemaid müügi­numbreid ega kiitvat arvustust, mis jäi tulemata.”

Tähendusrikkad sõnumid

Oma uusimas kollektsioonis miksib Roberta tartanruutu litter­maastikega, kleidid on ihaldusväärne edasiarendus kunagisest vihatud kooliseelikust, joped näevad välja nagu keha ümber mähitavad õlilaigutoonides mullid. Vill, puuvill, kilega kaetud siid, roheline, punane, sinine, ah, tegelikult kogu maailma värvid. Ülilihtsad valged triiksärgid. Püksisäärtele ja T-särkidele tikitud ja trükitud sõnumid, mis viitavad inimlikule ebatäiusele, haavatud eneseusule, vigadele, mida on lubatud teha, jaluletõusmisele kõigest hoolimata (Done With My Demons; More Selflove; Mistakes Were Made; Its Not Me, It’s You). Inspiratsioon tuli kaheksakümnendate aastate nõukaajast. “Ja muidugi on see kollektsioon armastusavaldus mu vanaemale, kes oli suur aiandushuviline,” viitab Roberta tikitud õitele varrukatel. “President Meri andis vanaema aiale ilusaima tiitli ja me kahekesi sõitsime Viljandisse seda vastu võtma.”

Inspiratsiooni hind: mäkerdatud parkett

Iga kollektsiooni alustades tahab Roberta leida ideed, mis suudaks hoida ta meeled elevil kuus kuud järjest. Iga korraga jääb varamu, millest ammutada, väiksemaks. Ent tundub väga robertalik haarata ülesandel jõuliselt sarvist.