Katrin Kissa Krõõt Tarkmeel
Lumm ja iiveldus, maailmalõpp ja mustad sõstrad; pori, veri, muda, üdi, ilu, nali, sitt, siid, ulg, nälg, hurm, surm, kanamunad ja jalanartsud, kokkusurutud raamatud ja pressi all inimhinged; vihm, tahm, armastus. Produtsent Katrin Kissa osalusel valminud filmidel on tajutav oma ruum.

Iga filmi väljatoomise eel tunneb Kissa segunemas ärevust ja elevust. Armumisega sarnanevat tunnet. Parimatel hetkedel usub Kissa, et teeb seda, milleks on loodud.

Kissa, Veneetsia filmi­festivalil pälvis sinu osalusel valminud Eesti-Vene-Prantsuse filmi “Mees, kes üllatas kõiki” nais­peaosaline parima naisnäitleja auhinna. Kas oled sel alal tegutsetud kaheksa aastaga filmide väljatuleku suhtes külmaverelisemaks muutunud?

Ei ole. Minu töös on päevad erinevad: olen võtteid korraldanud, meeskondi kokku pannud, otsuseid langetanud, filme välja toonud. Kuni ei teki ülelaskmise meeleolu, on alles ka see esilinastusega seotud erutus ja hirm.

Mis tunne sul pärast esilinastust enamasti on?

Nagu esimesel jaanuaril. Kerge pohmell, tühjus, millega on lihtsam toime tulla, kui film võetakse hästi vastu. Eriti keeruline, kui publik on ignorantne.

Näis, kuidas läheb kohe ekraanidele jõudval “Põrgu Jaanil”. Enne seda oli sul “November”, mis, tundus, kõnetas väga paljusid.

Tänini tuleb pea iga nädal “Novembri” kohta kusagilt välis­maalt kiri, kuidas see film kellelegi on mõjunud. “Sügisballi” järel anti välja kogumik “Etüüde nüüdiskultuurist”, mis koondas artikleid 1970ndate Mustamäest, tänapäeva Lasnamäest, Mati Undist, meie filmist. Lugesin seda ja sain aru, et meie filmiga on korras, ta on üle antud. Elab edasi omas ruumis, on midagi suuremat kui lihtsalt film. Mõnikord võib filmil olla teatud publikumenu, ta ringleb festivalidel, aga tunnet, et ta on osa hetke aja vaimust ja jääb kestma, ei teki.