Vajusin pärast filmi nukralt mõttesse. Kas ei peaks olema nii, et kui lahkunust tehakse film, on see selline, et toob vaataja suule nutuvõru asemel hoopis naeratuse? Et tekib tunne, et inimene elas täiega, nautis, mida tegi – vanusest hoolimata. Täiega elamise all ei pea ma silmas elu põletamist (see on minu arvates elu raiskamine!), vaid oma keha ja meelte vajaduste tunnetamist, arusaamist, mis sind tegelikult kosutaks. Huvitaks. Mida sa tegelikult naudiks.

Mul on mitu head näidet ja eeskuju...

Jaga
Kommentaarid