Selleks kevadeks polnud Madisel ja Marital mingeid erilisi plaane. Et peres kasvab kolm väikest last (kaheksane Elisabet, neljane Johan ja aastane Simone), käib elu ümber nende. „Kevade elurütm pidanuks olema selline, et mina viin hommikul poisi lasteaeda ja ise lähen tööle. Tütar läheb kooli ja Marita jääb kõige väiksema lapsega koju. Tahtsime ka kodus natuke remonti teha...” kirjeldab Madis. Selleks, mis kevadel toimuma hakkas ja et kodusaarest sai Eesti suurim haiguskolle, ei osanud keegi valmis olla.

11. märts. Madis ja Marita sõitsid koos pisitütrega Madise tööasjus Tallinna.

Juba teist päeva järjest tundis Madis peavalu ja kerget väsimust. „Noh, pea ikka inimesel valutab... Tegin oma koosolekud Tallinas ära, tagasi sõites läks valu tugevamaks. Tagantjärele tean, et see oli üks COVID-19 sümptomitest. Samal õhtul läkski see jama lahti.”

Sel päeval tegi mees 102 telefonikõnet. „Siis teadsime juba, et koroonaviirus on Saaremaale jõudnud ja et arvatavasti on see seotud paari suure üritusega.”

Marita jäi lastega koju kohe Tallinnast naastes, Madis päev hiljem, kui ta sõpradelgi haigus avastati. „Siis kraadisin endal ka väikese palaviku, tulin sauna elama, kus olen siiani elanud (intervjuu toimus 29. aprillil – toim).” Proovi andis mees 15. märtsil, kaks päeva hiljem tuli digilukku vastus: proov on positiivne, palun püsige kodus. Järgnesid teadmatus ja hirm.