See oli minutiline emotsioonide karussell. Ausalt öeldes ma ei arvanud, et ühe minuti jooksul on võimalik nii mitut erinevat emotsiooni tunda. Kuna mu nimi jäeti viimaseks, olin lootust kaotamas ja nutumaik suus. Seisin bändiga lava taga, kui minu pilt tuli ekraanile ja inimesed mu ümber hakkasid hõiskama. Olin nagu šokis, vajusin kõigepealt seljaga vastu seina ja ei saanud sõnagi suust, siis ütlesin valjusti paar krõbedamat sõna, seejärel hakkasin naerma kuni naeruga segunesid õnnepisarad, mida suutsin vaevu tagasi hoida. Ja siis hakkasid pihta sõnumid ja telefonikõned.

Kes on olnud sinu kõrval selle kõige keskel?

Kindlasti minu perekond ja minu poiss Kaspar (Carl-Kaspar). Mu perekond aitab mind kogu lavalise show poolelt, kuidas kus käituda, ja promomisega – see on eriti hea, kuna ma ise ei oska seda eriti. Kaspar on emotsionaalne tugi, kes mind alati tasakaalustab ja jälgib, et ma ennast katki ei töötaks.

Kuidas sellisele töötempole vastu pead?

Ei olegi väga hästi pidanud, taaskord jõudsin momenti, kus kõik jooksis kokku. Pärast seda lisasingi oma uusaastalubaduste nimekirja ühe olulise punkti: õpin oma elu ja aega paremini korraldama. Õnneks on mu kõrval parim perekond ja lähedased, kes mu sellistest olukordadest välja aitavad.

Kui pääsed Eurovisioonile Eestit esindama, keda tahaksid esimesena emmata seda uudist kuuldes?

Tahaksin üle kõige sellel hetkel emmata Kasparit, aga kuna ta on siis kaitseväes, embaksin oma õde Lisat.


Kui palju isa sulle poolfinaaliks valmistumisel nõu annab?

Väga palju. Ta on ju kogu selle virvarri enne läbi teinud ja tal on aastaid kogemust muusikueluga. Alati, kui mul tekib küsimusi, on tema esimene inimene, kelle poole ma pöördun. Vahel ma ei pea isegi temalt midagi küsima, ta saab ise aru, et miskit on viltu ja tuleb appi.