Pärast saate „Tantsud tähtedega“ võitu 2006. aasta lõpus oli Mikk väga popp poiss ja Laubre võttis temagi oma management’i tiiva alla. Varsti hakkasime samadel üritustel esinema ja saime paremini tuttavaks. Tuli välja, et ta polnudki see kauge ja morn tüüp, kellena oli mulle „Georgi“ etenduste ajal meelde jäänud. Temaga oli tore aega veeta, meie huumorimeeled olid väga sarnased ja me klappisime hästi.

Noh ja siis juhtus nii, et mina sain enne teda aru, et meie vahel midagi toimub. Selge pilt. Tuleb mees rajalt maha võtta. Alguses ei tahtnud asjad sugugi edeneda. Kutsusin Mikku mõnel korral lõunale, vahel ta tuli, aga enamasti mitte. Ükskord kutsusin teda jälle. Ta ütles, et jah, kohe tuleb, aga viimasel hetkel muutis meelt ja ütles, et ta ikka ei viitsi. No blin! Kaua võib! Istusin autosse, pöörasin tänavalt välja ja akuraat, veljega vastu äärekivi. Nii vihane olin.