Tom Valsberg Erakogu
"Kuidas helistab ema mulle kohe peale seda, kui mult rahakott ära varastati, ja küsib, kas juhtus midagi? Kuidas teab indiaanlane kivi nuusutades täpselt, kui kaugel ja mis suunas on hirv?" arutleb Tom Valsberg intuitsiooni üle.

Tom Valsberg on rändmuusik ja sõnasepp, kes on ohtralt maailmas ringi reisinud. Tom filosofeerib oma raamatus “Kuidas rännata ilma hirmuta” sellistel teemadel nagu ego, soov omada olemasolevast rohkemat, looja, inimsuhted, surm ja tänulikkus. Lisaks jagab Tom häid nõuandeid, kuidas maailmas ringi rännata.

Tom soovitab usaldada ja treenida oma intuitsiooni

Reisidel on väga oluline usaldada oma sisetunnet, sest see suunab meid kõige vägevamate kogemusteni. Nii me siis rändame. Igaüks oma koopas, mida me nimetame oma kehaks, vaadates üksteisele otsa kahe augu kaudu, mida me hüüame silmadeks. Loomulikult on meil kõigil nina, kõrvad, käed, keel ja mõnel isegi väidetavalt mingi muu meel ka, aga peamised on siiski silmad, sest neid teisi vigureid ei oska me veel või enam täie võimsusega kasutada.

Kuidas helistab ema mulle kohe peale seda, kui mult rahakott ära varastati, ja küsib, kas juhtus midagi? Kuidas teab indiaanlane kivi nuusutades täpselt, kui kaugel ja mis suunas on hirv? Kuidas saaksin mina tunnetada, kuhu poole minna ja mis on parim, mida ma võiks praegu teha? Kas see on mingi I-phone’i uus äpp, mida nad kasutavad?

Eks vastus ole ju lihtne: mõnel inimesel on mõned meeled mõnede asjade suhtes rohkem arenenud kui teisel. Eks ole loogiline. Teate, nüüd ma nõuan õiglust! Vot, kui meil kõigil on see võimalus, siis ma tahan ka neid meeli täies mahus kasutada. Nõnda oleks ju palju mõnusam elada. Saaks efektiivsemalt tegutseda. Tajuks täpselt, mida õigel ajal öelda, et konflikte lahendada. Tunneks lõhna järgi ära, kellel töökaaslastest on parajasti pingeline periood ja täna sellevõrra pehmemalt temasse suhtuda. Teeks sisetunde ajel nalja ja läheks täna kooli hoopis trammiga, vältides nii autoga juhtuvat õnnetust. Muudaks ootamatult oma reisisuunda, sest õige lõhn tuleb hoopis mujalt.

Aga kus on meelte tõelise potentsiaali kasutusõpetus? Miks ühele anti rohkem kui teisele? Või anti meelte täispakett kõigile sünniga kaasa, aga see jäi kuskile koos meie lapsepõlve mänguasjadega, haldjate ja päkapikkudega, millest ühel hetkel loobusime, sest maailm nõudis, et nüüd on vaja suureks saada ja lõpetada uskumine muinasjuttudesse…

Olen elanud Austraalias ühe pere juures, mille perenaine oli selgeltnägija. Ise ta sest suurt numbrit ei teinud, aga kui paluti, siis ta ikka aitas – ja just mitte väga harva käis tal ka külalisi, kes nõu küsisid. Loomulikult rääkis teadjanaine ka mulle kogu mu eluloo – detailselt, nõnda, et mul oli suu ammuli – ja lasi võtta haldjakaardipakist lapsemärgiga kaardi vahetult enne seda, kui sain Eestist teate, et olen isaks saamas.

„Tead, Tom, ma räägin sulle saladuse,” ütles ta ühel õhtul. „See, mida ma siin teen, pole midagi erilist. On kaks võtit, mille abil saaksid paljud kuulda, näha ja tunda enamgi, kui nad oskavad arvata. Need võtmed on usk iseenda intuitsiooni ja julgus seda kartmata väljendada. Ma teen sulle ühe kingituse. Sule silmad, võta mu käest kinni ja mõtle minu peale. Kas su silme ette tekib mingeid pilte?” Vastasin kaheldes ja pisut häbi tundes: „Lambad! Ma näen lambaid.”

„Väga hea!” ütles ta. „Minu ema oli siinse piirkonna üks suuremaid lambafarmiomanikke ja ma veetsin kogu oma lapsepõlve lambaid karjatades. Mida sa veel näed?”

Ma nägin mingit mustas vormis meest suure kaabuga.

„Väga hea!” ütles ta. „Mu isa oli sõjaväelane, kes suri, kui ma olin viisteist ja ma tunnen temast väga puudust. Vahel me intuitsioon joppab, vahel mitte, aga mida rohkem harjutada, seda paremini hakkab toimima. See ongi kogu mu saladus ja seda saladust saad kasutada oma rännakutel. Mitte et sa peaksid kogu aeg inimesi lugema ja ennustama, vaid võid kasutada sedasama intuitsiooni oma õige tee leidmiseks. Aga esimene samm on kõige raskem – see on uskuda, et see kõik on võimalik.”

Ma ei tea, kas ta surus need pildid ise mulle teadvusesse või olin ma lihtsalt piisavalt tundlik, et näha, aga nüüd olen ma kindel, et kõik on tõesti võimalik.

No vot. Nii me siis siin istume, sõbrad. Igaühel käes võtmed, avamaks oma piiramatu potentsiaali uksi. Neid võtmeid saab oma rännuteel kasutada vaid oma sisetunnet usaldades.