Uiskudel, usaldades elu

Saskia Alusalu mõttelend on terav ja väle kui uisusälk värskelt poleeritud jääl. Näib, et segades parajas koguses külma kalkuleeritust sulatava siirusega, sünnib tapvalt võidukas kombinatsioon – nii nõtkel eluteel kui ka peegelsiledal jääl.

Kohtume tempoga harjunud kiir­uisutajaga lõunasel tipptunnil valju argisädinat ja süstavaid kontorirotte täis pealinna kohvikus. Õnneks ei pea me salatit kõrvallauaga võidu ampsama – meil on aega, kuid mitte päikeseloojanguni. Jutustamiseks päeva kokku leppides saan kärmelt aru, et Saskia (25) on meister­planeerija. Iga minut on arvel. Iga hetk vajab kasutamist. Küll pensionipõlves jõuab jalga kõlgutada ja muljetada. “Tead, ma olen väga kannatamatu,” naerab sportlane. “Kui mul on kohtumine kokku lepitud, aga kaaslane jääb minuti-kaks hiljaks, siis oi kuidas tahaks juba helistada! Ja seda mitte seetõttu, et olen kuri, vaid et tegutseda – kus sa oled, las ma tulen sulle vastu.”

Tegutsemist Kesk-Eestist pärit sportlane tõepoolest armastab, kuid ka tunnike meditatsioonimullis kümblemist pole tema jaoks probleem. Pigem vastupidi – see aitab tasakaalu luua. Tallinnas käies sätib Saskia päeva hoolikalt tegevusi täis. “Teen seda tõesti raske südamega, sest pean siis trennidele teise aja leidma. Mulle meeldib, kui olen produktiivne, asjad on aetud ja kaotan kokkuvõttes vähem aega, kui mitu korda nädalas pealinna sõites.” Tallinna tõmblemispäevad – nagu sportlane ise neid muiates kutsub – on täis pikitud taustategevusi, mis teevad tipptasemel uisutamise võimalikuks, hõlmates sponsorkohtumisi, intervjuusid, sportlikke kontrolle, taastumisprotseduure ja muud. “Sportlaseks olemine pole vaid trenni tegemine. Ma päriselt ka armastan ärgata tundega, et lihased on valusad, mõeldes, et kuidas ma selle päeva küll üle elan… Aga see on nii hea!” kinnitavad nii sõnad kui ka saatanlikult sihikindel helk Saskia silmis.

Eestis veedab maailmaklassi uisutaja alla 100 päeva aastast, peamiselt suvel. Siis on ta baasiks kodune Adavere. “Kohalikele olen ma ikka oma. Pärast trenni lähen koju, vastan meilidele, ostan lennupileteid või broneerin järgmist laagrit. Energiat muuks väga ei jää.” Suure osa Saskia ajast võtabki mänedžeritöö. “Sponsorite leidmine on mulle üks raskemaid, kuid samas ka õpetlikumaid asju spordi juures. Olen oma toetajatele tohutult tänulik. Tahtmine treenida ja paremaks saada pole mulle kunagi probleeme valmistanud, kuid kogu korralduslik pool võib vahel korralikult väsitada.”