Heikki Leis
Näitleja Reimo Sagor on tuntud filmidest „Nullpunkt”, „Must Alpinist” ja „Päevad, mis ajasid segadusse”, kuid sügisel saab teda näha telesarjas „Alo” ning filmis „Võta või jäta”. Catwalk uuris, kuidas on näitlemine tema stiili mõjutanud ja mida märkab tema teiste inimeste juures esimesena.

Mängid peaosa filmis “Võta või jäta”, kus sinu tegelaskuju kasvab ekraanil isaks. Kes on sinu jaoks isa? Mida oma tegelaskujust õppisid?

Kõige ausam vastus oleks, et minu jaoks on isa minu ema, sest tema kasvatas mind üksinda. Öeldakse, et mehed jäävad alati poisikesteks, ainult mänguasjad lähevad suuremaks ja kallimaks. Ma olen sellega nõus. Isa on mees, kes nende mänguasjadega mängimise kõrvalt julgeb võtta ka vastutuse oma laste ees. Hoolib ja tegeleb nendega, andes ära osakese iseendast. Surub alla oma ego ja seab lapsed esikohale. Oma tegelaselt õppisingi seda, et kõige raskem vanemaks saamise puhul on oma egost loobumine ning lapse vajaduste esikohale seadmine.

Kui tähtis on sulle kui näitlejale filmi või telesarja suur edu? Kas eestlased mõistavad kunsti või tahavad ainult kerget huumorit?

Oleneb, mida keegi eduks peab. Loomulikult olen ma rõõmus, kui võimalikult palju inimesi näeb loomingut, milles olen olnud osaline, aga kui sellele ei järgne mingit reaktsiooni, siis ma ei ütleks, et tegemist oli eduga, vaatamata suurele vaatajaskonnale. Mina isiklikult loen eduks loomingut, millest on alguse saanud mõned huvitavad vestlused või kirjavahetused. Loomingut, mis inimestele korda läheb ja mis on pannud neid kaasa mõtlema ja arutlema. Kunsti kõige võluvam osa ongi see, et selle vaatlemiseks, tõlgendamiseks ja mõistmiseks on miljoneid erinevaid viise. Ei ole ühte õiget vastust. Aga selleks, et enda vastus leida, tuleb kunstile ja endale võimalus anda. Eelkõige endale. Minna, vaadata, julgeda näha, veel vaadata ja veel vaadata, kogeda, tunnetada, avaneda, mõelda, arutleda, avastada iseennast.