Tekst: Kärt Tomp | Fotod: Oliver Tsupsman, Vida Press, Shutterstock
Tänapäeva naised on iseseisvamad ja edukamad kui kunagi varem ajaloos… Paradoksaalsel moel tuntakse elurõõmu ja suure õnne asemel hoopis süüd ning ebakindlust. Miks?

Mul on üks sõb­ranna, kellel on kõik, mida võiks elult vähegi ihaldada. Olles napilt üle kolmekümne, töötab ta meditsiini vallas juhti­val kohal (ja tema tööd veidi teades on see väga pinge­line!). Ta on lõpetanud maineka välisülikooli cum laude ning hoolimata kiirest töögraafikust ja tihedatest ületundidest jõuab ta kolm korda nädalas trenni, paar korda aastas puhkusele, korraldada nädalavahetuseti kodus õhtusööke ja kohtuda regulaarselt sõbrannadega. Veel jääb tal aega hobideks, nagu heegeldamine, golf, sisekujundus ja sõna otseses mõttes maailma paremaks paigaks muutmine, sest ta osaleb ka mitmes hea­tegevuslikus ettevõtmises. Tean, et ideaalseid inimesi pole olemas, aga tema võiks olla sellele päris lähedal. Alati mõtlen, kuidas ta küll jaksab, mina oma 24 tunniga nii palju ei jõua. Olen kindel, et temasuguseid tõesti tublisid ja töökaid naisi on meie kõigi tutvusringkonnas.


Kõik olekski ju hästi, kui selle imelisuse juures poleks ühte “aga”. Õieti mitmeid. Kahjuks ta ise arvab, et peab tööl palju rohkem pingutama, olema iga päev veidi parem sõbranna ja elukaaslane, kui ta juba niigi on. Ta on veendunud, et peab kaasa lööma veel rohkemate projektide juures ja suutma trennis teha veel ekstraseeria kätekõverdusi, sest muidu teised vaatavad, et mis nõrguke see seal nurgas kössitab. Ta pole rahul sellega, kes talle peeglist vastu vaatab, ja eriti nüüd – enne rannahooaega.

Ühel järjekordsel lõbusal naiste veiniõhtul (mille toimu­mise eest vastutab kõnealune supernaine!) sattusime päris hoogu, kui arutasime, mis meie, naiste enesekindlusega tänapäeval küll juhtunud on?! Miks me ikka ja jälle tunneme, et me pole nii enda kui ka teiste, terve ühiskonna jaoks piisavad? Jah, tänapäeva naistena tahame olla iseseisvad ja edukad, kuid kas edukuse võti on siis üle­töötamine ja enda piltlikult öeldes ribadeks tõmbamine? Kas siin ei terenda hoopis oht läbi põleda? Või hoopis läbi kukkuda? Ühele kindlale tegevusele keskenduda ja millegagi süvitsi minna ei ole ju igal rindel ringi rassides lihtsalt aega.