Õige partneri leidmine muutub iga lisanduva aastaga inimese jaoks raskemaks. Noorena on terve maailm lahti, valik suur, kohustused olematud. Siis aga tekib hetk, mil näib, et iga vähegi atraktiivne kandidaat on juba hõivatud. Veelgi hullem – lähemal tutvusel ta ei meeldigi enam. Küll oleks lihtne, kui ideaalseid kallimaid saaks tõesti silmavärvi, kehamassi-indeksi ja muu sellise põhjal paika panna. Aga ei saa ju. Keemiaõpik aitab selgitada, miks armastus käib paljuski nina kaudu. 
Kuigi igasugune uus suhe on paras õnnemäng, võib aidata pilti veidi nende samade ainete baasil fokuseerida bioloogiaantropoloogi Helen Fisheri teooria, mis väidab, et just see paneb paika inimestevahelise sobivuse. Paljudest hormoonidest ja muudest keemilistest ühenditest, mis meie peakatlast toimetavad, on vaid üksikud, mis mõjutavad isiksust. Neist silmapaistvamad ongi eelmainitud dopamiin, serotoniin, testosteroon ning östrogeen ja oksütotsiin. Igal inimesel on kõik need ühendid olemas, kuid küsimus ongi selles, millist on veidi rohkem.

Fisher jaotas inimesed nende domineerivama hormooni järgi nelja rühma: