Foto: Unsplash
Meiega jagas pihtimust 32-aastane Jaana (nimi muudetud), kes elab väga õnnelikku elu. Tal on suurepärane abikaasa, kaks imetoredat last, ilus kodu ja edukas karjäär. Aga kui pere juba magab ja mööduvad õhtused hetked üksinda, mõtleb ta: mis oleks kui...

Oma esimese armastusega kohtusin gümnaasiumis, ta oli mu paralleelklassivend. Kui sõbrannad ohkasid kooli parimate sportlaste järele, siis mulle jäi silma vaikne, aga asjalik Toomas (nimi muudetud). Ta kuulus küll samuti poppide poiste kampa, aga peamiselt, sest ta oli kooli parima sportlase vend ja liikus lihtsalt samas seltskonnas. Gümnaasiumi viimasel aastal hakkas nende kamp ja minu tüdrukute seltskond palju aega koos veetma, ei möödunud nädalavahetusi, kus kellegi juures poleks väikest olengut peetud. Ja tasapisi tärkas meie vahel midagi, tärkas esimene armastus. Meie mõlema jaoks esimene. Detailidesse laskumata, me veetsime koos suve, mis on mul meeles, nagu oleks see toimunud alles hiljuti. Sõitsime mööda Eestit ringi, ööbisime suvilates ja olime nii armunud, et valus hakkab. Siiani hakkab valus. See armastus oli tohutu ja pole minus kustunud tänaseni.

Olime nii-öelda ametlik paar olnud peaaegu neli aastat, kui tundsin, et hakkame lahku kasvama ja sellele lahku kasvamisele aitas kaasa mu vaimustus uuest noormehest. Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga ülikoolis pöördus mu tähelepanu hoopis Martinile (nimi muudetud) ja vaimustus Toomasest vaibus. Me valgusime laiali ja läksime lahku, peamiselt minu initsiatiivil. Tänaseks olen Martiniga abielus ja meil on kaks last, kolisime hiljuti suuremasse koju ja elu on lill. Aga pärast esimese lapse sündi mõned aastad tagasi hakkas Toomas mulle taas pähe pugema. Meie suved, meie hetked, meie keemia, tema lõhn. Ma ei tea, kust see tuli ja miks... Näen teda sotsiaalmeedias ja tal läheb hästi, oleme mõlemad oma eludega edasi liikunud. Aga paratamatult mõtlen talle, loodan vahel magama jäädes, et näen teda unes. Ja kui näen, ei raatsi ärgata, unenägudes oleme me koos.

On see normaalne? Ma ei tea, sest mul pole kelleltki küsida ja ma ei taha kellelegi tunnistada. Vana arm ei roosteta, tõepoolest. Hiljuti kohtusime ühel üritusel juhuslikult, ta embas mind viisakalt tervituseks ja kogu mu keha läbis särin, mida ma oma abikaasaga pole tundnud juba aastaid. Ehk ongi asi selles, et abielust sai rutiin, otsin särtsu ja meenus suhe, kus seda oli enam kui küll? Mida teha? Kuidas üle saada? Tunnen nagu petaksin oma meest.