Kui mainisin asjatundlikule sõbrannale, et hakkan sadomasohhismist ja laiemalt BDSM-liikumisest lugu kirjutama, vaatas ta mulle paluvalt otsa ja ütles: “Ära ainult “Viiekümnele halli varjundile” viita, sellel pole sadomasoga mingit pistmist.” Kõige üldisemalt on BDSM täiskasvanute erootiline mäng, milles B tähistab sidumist (bondage), D domineerimist ja SM sadomasohhismi. Sealjuures tuleb sadomasohhismi eristada sadismist ehk sellest, kui kellelegi pakub naudingut teist piinata. Sadomasohhism on kokkuleppeline tegevus, kus mäng käib ümber erutuse tekitamise.
Kui arvestada, milliseid kirgi kütab tavaline seks, siis mis veel BDSMist rääkida! Mõni põlgab ja kardab, teine peab suurimaks seksuaalseks vabaduseks. Ja oh kui palju müüte annab selle ümber kududa! On see miski subkultuur? Või partneri ahistamine? Ons tegu psühhopatoloogiaga või mis?!

Kas ainult valust?

SM ei tähenda partneriga vägivallatsemist ja eeltingimuseks ongi mäng. Sellega kaasnevad reeglid, olgu mängijaks suhtes paarike või professionaalse domina klient. “Perevägivald pole sadomaso. Kui üks osaline kannatab, mitte ei naudi, siis see pole SM,” ütleb professionaalse dominana töötav, tavaelus leebe olemisega blond Lilian (35). Ta lisab, et internetis leiduvad videod ainult toidavad eelarvamusi. Tõepoolest, mis eristab laiatarbepornos nähtut sadomasomängudest? Eks ikka see, et SMis ei keerle asjad kellelegi haiget tegemise, vaid erutuse tekitamise ümber, kusjuures asjaosalised järgivad kokkulepitud stsenaariume ja reegleid ning peavad teineteisest lugu. “Ilmselt ta minust lugu pidas, aga midagi ette kokku küll ei leppinud,” meenutab Marika (32) oma kogemusi sadomasomängudega. “Lihtsalt ühel hetkel otsis kapist välja püksirihma ja sidus käed kinni. Kuna see eriti haiget ei teinud, siis ma vastu ei olnud, aga tohutut erutust just ka ei tundnud.” Pigem ajas kogu asi teda naerma. “See oli põhiline – kuidas jääda tõsiseks. Mu suurim hirm oligi see, et ma reedan, kui tobe mul olla on.”
Ausas mängus ei sunni domineerija iial oma soove alluvale peale ning mängu võib alati lõpetada, milleks sobib varem kokkulepitud turvasõna, enamasti midagi kontekstivälist. Mitte nii, et saad piitsa ja karjud “ai”. Ning ega masohhistigi igasugune valu eruta – ehk siis pole nii, et saad suvalise obaduse ja kohe kaifi.

Tugevate pehmem pool.

Leidub palju neidki, kel jääb oma kodus mängimisest väheks ja kes on valmis maksma, et keegi nendega mängiks. Miks eelistab mõni inimene mitte mängida kodus, vaid läheb tasu eest professionaali juurde? “Sa ei saa neid mänge kodus mängida, kui sul on seal väikesed lapsed,” vastab Lilian. “Sellest on vähe, et paned magamistoa ukse kinni. Sa ei saa end täiega välja elada. Selleks on mängutuba täiskasvanutele, ka paaridele.” Selle taustal ei tundugi nii veider, et nii mõnigi naine on kinkinud sessiooni BDSM-stuudios mehele pulma-aastapäevaks!
BDSM ei ole muidugi igaühe jaoks. Liliani sõnul ongi eriti raske siis, kui inimene tuleb lihtsalt uut asja proovima: “Tehke minuga midagi! Vaatab ringi, silmad suured, naerab. Siis pean suutma temast kogu aeg vaimselt samm ees olla ja teda ree peal hoida.”
Muide, professionaalseid alluvaid esineb hulga harvemini kui dominaid. Domineerijal on tohutu vastutus ning tema peab alluvat distsiplineerima, sest sageli ei mõista just viimased piiri pidada. “Alluval pole soorituspainet,” ütleb professionaalse dominatrixina tegutsev sooja olemisega brünett Frankie (43). “Keegi ei eelda temast midagi. Ta lülitab mõtte välja ja lõdvestub, sest keegi teine võtab juhtimise üle. Kui tööelus peab ta ehk kogu aeg juhtima, siis BDSM-stuudios enam ei pea. Mina ütlen, kas ta võtab kingad ära või mitte.” Asja juurde käivat ka see, et vahel hakkab mõni pingete vabanemisest nutma: “Kõrvalt vaadates tahaks ehk empaatilise inimesena lohutama minna, aga pole mõtet.” Talle sattus kord kliendiks naine, kes oli abikaasa ühes kutsunud. “Et näitaksin mehele, kuidas domineerida,” täpsustab Frankie.

Kunstnik Sandra Jõgeval (38) tuli idee hakata dominaks kahekümnendate eluaastate alul: “Õppisin Kunstiakadeemias maali ja nägin muljetavaldavat dokumentaalfilmi sadomasomajast New Yorgis. Seal oli palju rollimänge ning omanik oli väga uhke, et tema tüdrukuid ei tohi keegi puudutada ja nad kõik on magistrikraadiga. Seal käisid pankurid, kellest mõni tahtis mängida gestaapo ülekuulamist, mõni olla nagu beebi, mõni soovis ranget õpetajat ja nii edasi.”
Aastaid hiljem, kui Sandra polnud enam ammu tudeng, tegi ta idee teoks, et teenida pisut raha: “Sõber tegi minust latekskleidis piitsa ja parukaga fotod, mille panin üles sadomasoportaali. Lubasin fantaasiate teostamist ja rollimänge, intensiivsemalt kestis see poolteist aastat. Sain kokku enamasti hotellitoas, aga muutusin ka päris hulljulgeks – kutsusin koju inimesi, kellega olin korra kohvi joonud. Mõnikord kartsin, aga siis olin juba autos teel mehe linnaservas asuvasse majja ja midagi polnud enam teha. Vahel sooviti seksi, aga küsiti viisakalt, ma ütlesin sama viisakalt ära ja probleemi ei tekkinud.” Sandra klientide hulgas eristus kaks tüüpi: “Üks oli kõrgel ametikohal keskealine mees, kes tahtis end reaalsusest välja lülitada, ja teine oli nohik, kes ei saanud ehk naistega päriselus hästi hakkama.”
Kõik dominad teavad rääkida, et inimeste soovid on seinast seina, mõni rohkem ja mõni vähem vapustav. “Enamasti leppisime stsenaariumi kokku meili vahendusel,” ütleb Sandra. “Kuigi oli ka üks tüüp, kes jättis mulle kooli valvelauda sularaha ja ma saatsin talle ülesandeid, näiteks pidi ta panni puhtaks lakkuma.”
Paljud mehed tahtvat teada, mis tunne on olla naine, räägib domina Lilian. “Siis teeme ta naiseks ja tema kekutab siin ringi. Päriselus näeb välja nagu sõjaväelane, aga sisimas tahab olla enda vastand.” Frankie lisab filosoofiliselt: “Minu arust tahavad mehed ükskord ometi mitte olla mehe eest väljas – mitte vastutada, otsustada, olla initsiatiivikad ja tugevad.”

Kuidas mängida?

Surma võib saada ka tavalise seksi ajal. Loomulikult on erootilised mängud, kuhu kaasatakse piitsu, rihmu, klambreid, nööre, maske ja mida kõike veel, ohtlikum. Seepärast on väga oluline panna enne paika reeglid, olgu mänguplatsiks paari kodu või professionaalne BDSM-stuudio. Igasuguste mängude puhul on oluline ka arutelu – millega jäädi rahule ja millega mitte –, sest millest veel probleemid kergemini tekivad kui rääkimata jätmisest?
Nii domina kui ka alluv peavad säilitama turvalisuse, olgu tegu aastaid paarisuhtes olnud inimeste või võhivõõraste mängijatega. Raudreegel on see, et alati peab keegi teadma, et oled mängimas. Eriti kui mängid võõra inimesega – õudsemal juhul võid sattuda psühhopaadi otsa, kes su aeglaselt surnuks piinab, ent leebemal puhul võib domina lihtsalt teadvuse kaotada ja jätta su köidikuisse. Ja loomulikult tasub jälgida ohumärke, mille puhul kiiresti punuma pista, näiteks eelnev alkoholitarbimine või see, kui domina ei paku turvasõna.
Väidetavalt naudib õrnemal kujul sadomasohhistlikke mänge kolmandik lääne inimestest. Kuidagi ei saa üle ega ümber küsimusest: miks nad seda teevad? On neil midagi minevikus juhtunud? Ilmselt mõnel ongi. Sandra meenutab üht klienti, nomenklatuursest perest pärit ajakirjanikku: “Ta oli alati olnud eeskujulik õpilane, isa oli tal kõrgel kohal parteilane. Aga siis armus poeg noorde ilusasse õpetajasse. Ja tähelepanu saamiseks hakkas halvasti õppima ja ropendama ning õpetaja kirjutas talle päevikusse märkusi. Poiss läks koju ja isa andis talle esimest korda tõsise keretäie. Värskete kaseurbadega. Nii sündiski fetiš – kõik see tärkav seksuaalsus ja ilus õpetajanna ja peksasaamine. Pungade puhkemise ajal saab mees endasugustega kokku, sest siis korjatud kasevitsad on kõige valusamad. Ta on lasknud end kasevitstega peksta tunde järjest, nii et ta arvas, et süda jääb adrenaliinist seisma. Istuda ei saanud ta muidugi kuude kaupa!”
Ja üldse, kuidas hoida asi mänguna? Kui usaldada end nii sada protsenti kellegi käsutusse, võivad emotsionaalsed sõltuvussuhted olla kerged tekkima, ütleb terve mõistus. Frankie sõnul võibki mõni klient lubada kohe tagasi tulla, ent rahuneb siis maha. Samal hetkel heliseb Frankie telefon. “Frankie,” ütleb tuttav naine täitsa võõra häälega. Paneb siis tummaks jäänud toru tagasi lauale ning ütleb: “No näed, sellised kõned pidevalt. Helistavad, aga rääkida ei julge.”

9 näpunäidet domineerimiseks

  • Lavasta keskkond, kus mäng toimuma hakkab.
  • Katseta enda peal, mida teisele teed.
  • Lepi mängukaaslasega kokku, mida tohib teha.
  • Mõtle läbi, mida mängides teed.
  • Hoolitse, et keskkond oleks puhas. Hoia lähedal esmaabitarbed.
  • Vali hämaram valgus, neutraalne muusika ja sobilik temperatuur.
  • Lepi alati kokku, millal algab ja lõpeb mäng.
  • Ära mängi kallimaga, kui kannad ta peale viha.
  • Ära iial mängi purjuspäi või narkojoobes.

Ajad ja kombed

Nii mõnigi “veidrus” pole sugugi hedonistliku nüüdisaja vili. Vanim pildimaterjal SM-tegevusest on pärit 6. sajandist enne Kristust etruskide matmispaigast Itaaliast, kus kaks härrat intiimses situatsioonis daamile piitsa annavad. 3.–4. sajandist leiab jutukesi inimestest, kes erootilistel eesmärkidel end vabatahtlikult ihunuhtluseks üles andsid. “Kamasuutra” kirjeldab põhjalikult nelja tüüpi löömist, mida armatsemise käigus iha kasvatamiseks praktiseerida.

E. L. Jamesi “Viiekümne halli varjundi” ilmumine ajas harja punaseks paljudel BDSMi harrastajatel maailmas, sest jättis BDSMist vildaka mulje – nagu oleks see traumajärgne psühhopatoloogia, mitte täiskasvanute vaheline konsensuslik seksuaalpraktika. Ette heideti, et tegelaste vahel ei teki suhe ausal ja üksteise soove arvestaval moel, vaid manipulatsiooni kaudu. Teiseks ei riski ükski õige domina alluvale viga tegemisega, sest domina rõõm ei tule niivõrd kontrollist ja valu tekitamisest, kuivõrd alluva keerukate ihade rahuldamisest. “Raamatust jääb välja BDSMi lust. Me mängime, sest see on lihtsalt tore. Mulle meeldib oma alluvale naudingut pakkuda, mitte teda alandada,” kirjutab üks dominast kriitik. Ja niimoodi ongi BDSM-kogukond raamatu hukka mõistnud, nähes selles seksuaalse vabanemise asemel lugu, kus kõrgemal positsioonil mees kuritarvitab kogenematut noort naist. Kuid mõelgem positiivselt: erootikapoodide pidajad üle ilma kinnitavad, et raamatu ilmumine legitimeeris paljude naiste seksuaalfantaasiad ning tekitas tormijooksu piitsadele, nööridele, käeraudadele ja muudele aksessuaaridele.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2014. aasta oktoobrinumbris.