María Victoria Heredia Reyes/ Unsplash
Kõikidel inimestel on oma minevik. Mida põnevam inimene, seda mitmekesisem pagas. Minevikuvarjud paisuvad vaid siis häirivalt suureks, kui neile liiga palju mõtteenergiat pühendada.

Endised kallimad mängivad oma rolli igas uues suhtes. Eriti häirivad on aga fantoomkonkurendid armsama intiimminevikust. Kuid kas see häiriv klammerdumine oma eelkäijate külge tuleb rumalast armukadedusest või pelgame kogeda samasugust äraütlemist nagu neile osaks sai?

Margus: „Kui ma sain peale mitmeaastast kooselu teada, et tal on enne mind olnud kümmekond sekspartnerit, muutus minus miski. Ma tean, et see oli varem. Ta on imeline naine. Kõige parem, mis minuga eales juhtunud on. Kuid see, et ta on olnud nii kergemeelne, masendab mind. Miks ta eelnevad suhted ei kestnud? Kas asi on selles, et teda on kerge üle lüüa? Millegipärast on raske eirata seda rahutukstegevat tunnet. Ettekujutlust, et võibolla oli keegi neist eelmistest tähtsam, parem, ilusam.“Samamoodi nagu naist võib häirida teadmine, et kunagi keetis mees kodus hommikukohvi kellelegi teisele, võib mehi morjendada teadmine, et naisel on olnud rohkem partnereid, kui ta arvas ning sealjuures ka üheöösuhteid ning afääre abielumeestega. Reaalsuses on tegu lihtlabase mehepoolse armukadeduse ning madala enesehinnanguga. Armukadedus on üks tugevamaiad tundeid üldse. Samuti on see ka kõige destruktiivsem suhtele ja isiksusele.

Armutakse ideaalkujutelma, asetatakse inimene pjedestaalile ning tehakse temast objekt, millega siduda kõik oma lootused ja ootused. Objekt on aga midagi, mida saab ära võtta. See pole enam inimene, kellega ollakse samal tasemel. Unustatakse ära paar väga olulist aspekti: