Vinicius Amano/ Unsplash
Pärast kahte lahkuminekut olin valmis kõigile meestele selga keerama. Ometi kohtasin uut meest. Siis meenus mulle paarkümmend aastat tagasi astroloogi juures kuuldud lause, mille järgi praegu elan: õpi armastama ja õpeta teisi armastama.

Läksin omal ajal sõbrannaga kaasa astroloogide Pauksonite juurde ja lasin endale teha sünnikaardi. «Tüdruk, sul on eluülesanne täita,» rääkis tähetark. Ta ütles, et minu eluülesanne on õppida armastama ja õpetada teisi.

Ma olin siis esimeses abielus. Mõtlesin: «Mul on mees ja kaks last – ma ju armastan neid!» Aegamisi läks astroloogi jutt meelest.

Siis hakkas meie pereelu koost lagunema: ämm näägutas ja näris, mees hakkas lõpuks jooma ja muutus vägivaldseks. Teda oli töö juurest koondatud ja järgmine töö soodustas purjutamist. Proovisin küll iga hinna eest kohaneda – ma olin linnatüdrukuna läinud maale ja pidin kõik maatööd ära õppima. Ämmale ei julgenud ma vastu öelda isegi siis, kui tal ilmselgelt polnud õigus. Mind on niimoodi kasvatatud, et vanemaid inimesi tuleb vastuvaidlemata kuulata.

Mees ei osanud purjus peaga ennast talitseda. Aga ma keeldusin vägivaldset meest kohtusse andmast. Mind oli teistmoodi kasvatatud, umbes nii, et kui sa peksa saad, siis saad asja eest. Veel oli mulle arusaamatu, kuidas ma saan anda kohtusse mehe, kellele ma olen ise vabatahtlikult ja verinoorelt läinud! Ma ju ise tahtsin vanematekodust ära ja mehele. Oma esimese mehe juures hindasin tema töökust. Minu pärast joogu, peaasi et on töökas. Mulle meeldis endaga samavõrdne inimene. Pealegi oli ta ilus tõmmu mees. Aga ikka läks meie elu lörri.