Shutterstock
Elu vägivaldses lähisuhtes kulgeb lõputus haigetsaamise-leppimise-lootmise nõiaringis. Kui naine otsustab end sellest välja murda ja abi saamiseks politsei poole pöörduda, astub ta suure sammu uue ja ohutuma elu poole.

Statistika järgi pöör­duvad naised politseisse kesk­miselt alles pärast 33. vägivallatsemis­korda. Aastatepikkuse kanna­tamise järel. Lõuna prefektuuri Tartu vägivallakuritegude menetlusgrupi vanemuurija Miina Voltri ütleb, et lähi­suhte­­vägivallaga on seotud julgelt üle poole vägivalla­kuritegude juhtumitest. “Ma ei ütleks, et kuritegude arv on suurenenud, aga inimesed on teadlikumad ja tulevad sellest enam rääkima. Peamiselt pöördub naine ise, mõnikord on teatajateks ka pereliikmed, töökaaslased või head sõbrad.” Igale pöördujale lähenetakse individuaalselt ja delikaatselt. “Kui inimene pärast hädaabi­numbrile helistamist rohkem siiski politsei sekkumist ei soovi ja menetluslikult juh­tumit lahendama ei hakata, siis me räägime, millised on ohvri muud variandid abi saamiseks ja toime tulemiseks (ohvriabi ja naiste tugikeskuse teenused). Kui aga algatatakse menetlus, siis tutvustame alati selle kulgu.”

Lõuna ringkonna­prokuratuuri II osakonna vanemprokurör Raul Heido nendib, et ohver ei olegi tihti kriminaalmenetlusest huvitatud. “Ta on huvitatud kiirest abist – seda suudavad anda väljakutsele reageerivad patrullpolitseinikud. Kui esi­algne abi on antud (vägi­vallatseja kinni peetud või kodust lahkunud), algab ohvri jaoks näiliselt rahulikum periood. Kriminaalmenetlus võib tihti tunduda pikaajaline, mõnes mõttes ka bürokraatlik protsess, vajalike menetlus­normide kohaldamise ja täitmisega. Aga selle eesmärk on kannatanut kaugemas perspektiivis aidata ning tagada, et vägivald ei korduks.”

Voltri soovitab igal juhul vägivallatsejast politseile teatada. “See võib tunduda drastilise sammuna ja nõuab ohvrilt suurt eneseületust, aga kunagi ei tea, mis tulevik toob. Kui vägivallatseja jääb vastu­tusele võtmata, võib tema karistamatuse tunne veelgi suureneda ning olukord kodus ajapikku veelgi hullemaks minna. Kui on juba vigastused, tuleb need esimesel võimalusel fikseerida. Politsei poole pöördu­mine ei pea olema esimene samm. Kui selleks pole veel jul­gust või tahet, võib kõigepealt rääkida sõbranna, psühholoogi, naiste tugi­keskuse või ohvriabi töötajaga. Olulisim on esimese sammu astumine ning mitu pead on mitu pead.”

Heido kinnitab, et esimese sammu vägivaldse suhte lõpe­tamiseks peab tegema ohver ise. “Jah, tal võib olla piinlik. Eba­mugav. Aga tal tuleb olukord enda jaoks selgeks teha ja kui on lapsed, mõelda nende turvalisusele.”

“Me sekkume inimeste pereellu.”

Kui uurija kuulab kannatanu üle, siis peab ta selgitama, et kannatanul on õigus lähedase inimese kohta ütlusi mitte anda. “Kui ohver keeldub, tähendab see meile olulise tõendi kaotamist. Alati pole võimalik ka traumapunktist minevikku puudutavaid dokumente kätte saada – isegi kui tekitatud trauma on fikseeritud, ei pruugi olla see sobiv tõend, kui põhjuseks on märgitud näiteks kukkumine,” kirjeldab Heido.

Ta lisab, et kui kannatanu ise loobub ütluste andmisest, ei ole head koostööd loota. “On öeldud, et mida te meist kiusate, mees on oma veast aru saanud ja laske meil rahulikult elada. Jah, me sekkume inimeste pereellu. Mõnikord on jäänud selline tunne, nagu me pakuks ohvrile abi vastu tahtmist. Selleks, et kanna­tanud oma olukorda päriselt mõistaksid, peame vahel nendega eraldi tööd tegema.”

Paljudel juhtudel elavad kannatanu ja kahtlustatav menetluse ajal ja ka pärast seda endiselt koos. “Oma ala spetsialistide toel ja menetluse käigus saab inimene teadli­kumaks abi võimalustest ning sellest, et ta ei ole oma mures üksi,” ütleb Voltri. “Võib-olla enne oli ühel osapoolel suhtes rohkem võimu ja teine tundis hirmu, julgemata midagi vastu öelda. Ei osanud end kaitsta. Kui nüüd seni võimu­positsioonil olnud pool saab signaali, et keegi teine hoiab suhtel silma peal, siis võib ka tema käitumine muutuda. Ja ka kooselu võib taas paremaks minna.” Vanemuurija rõhutab, et politsei ülesanne on anda signaal, et vägivaldne käitu­mine ei ole mingilgi moel vastuvõetav, et selline kooselu, milles on vägivald, ei ole normaalne. “Mõnel juhul piisab ka sellest. Ei saa öelda, et igal juhul peaksid inimesed lahku minema...”

Peeti kinni – mis edasi?

Ilma kohtu loata on võimalik kahtlustatavat kinni hoida 48 tundi. “Kui kinnipeetut on varem vägivaldse käitumise eest karistatud, siis leiab prokurör, et ta tuleb mõneks ajaks ühiskonnast isoleerida. Taotleme vahistamist. Kui on olemas vahistamisalused – uute vägivaldsete kuritegude toimepanemise oht on suur ja kahtlustatav võib kõrvale hoida kriminaalmenetlusest –, siis kohus rahuldab vahistamis­taotluse. Kui on tegemist juhtumitega, kus kahtlustatav peetakse kinni, aga pikaaegset vägivaldset tausta pole, siis on võimalik tema vabadusse jäämine, kuid ohvri kaitseks saab prokurör kohtult taotleda ajutise lähenemiskeelu kohal­damist. Selleks peab olema kannatanu nõusolek,” selgitab Heido.

Ajutise lähenemiskeelu arutamise kohtuistungil peab üldjuhul viibima ka ohver ise ja seda otsustab kohus. “Eeluurimiskohtunikul tuleb vahetult veenduda, sealhulgas ka ohvri kaudu, kas ajutine lähenemiskeeld on põhjen­datud või mitte. Meil on olnud kriminaalasjades olukordi, kus ajutist lähenemiskeeldu ei riku mitte kahtlustatav, vaid kanna­tanu otsib temaga ise kontakti, ja sellisel juhul ei saa kahtlus­tatavale lähenemiskeelu rikkumist ette heita. On esi­nenud ka juhtumeid, mille puhul kannatanu avaldab kohtuistungil, et ta ei toeta enam ajutise lähenemiskeelu kohal­damist ja leiab, et 48tunnine kinnipidamine on kahtlus­tatavale juba piisavalt mõju­nud.” Kohtusaalis võib ohver end turvaliselt tunda – üldiselt tuuakse kahtlustatav saali kahe politseiniku vahel.

Aga kui ajutist lähenemis­keeldu rikutakse? Korduv rik­ku­mine toob vägivallatsejale kaasa täiendava kahtlus­tus­episoodi. “On väga oluline, et kannatanu annaks lähenemis­­­­keelu rikkumisest politseile teada esimesel võimalusel, et sellele saaks kiiresti reageerida. Keeru­lisemad on olukorrad, kui politsei saabumise ajaks on kahtlustatav juba lahkunud. Kui meil pole näiteks turva­kaamerate salvestisi või naabrite ütlusi, siis on ajutise lähenemis­keelu rikkumist raskem tõendada. Lihtsam on seda teha siis, kui kannatanuga on suhel­dud arvuti teel ja rikkumine on talletatud,” kirjeldab Heido.

Kohustus kaitsta lapsi

Voltri ütleb, et sellised lähi­suhtevägivalla juhtumid, kuhu on segatud ka lapsed, on alati prioriteetsed. “Need on väga keerukad juhtumid ja lapsed on äärmiselt haava­tavad. Samas, mõnikord annavad just lapsed meile väärtusliku tõendi. Seda, kas lapsi on vaja üle kuulata, hindame iga asja puhul eraldi,” räägib vanemuurija. “Laste abistamisele rõhun alati ka ülekuulamisel. Laste kaits­mise ja aitamise esimene kohus­­tus lasub küll vanematel, ent kui nemad mingil põhjusel sellega keerulises suhtes toime ei tule, siis on see meie ja koostöö­partnerite ülesanne.”

Heido lisab, et vaenus olevad ekskaasad kipuvad unustama, et lastega ei tohi manipu­leerida. “Paraku on viha vastas­poole vastu tihti pimestav.”

Lahendused?

Suurem osa lähisuhte­vägivallaga seotud juhtumitest lahendatakse lihtmenetluse korras. “Need on kokkuleppe­menetlused, kus prokuratuuris kohtuvad prokurör, kahtlus­tatav ja tema kaitsja. Prokurör esitab oma ettepanekud karis­tamiseks. Kui pooled nõustuvad kokkuleppega, siis prokurör saadab kriminaal­toimiku koos kokkuleppega kohtusse, vastasel juhul tuleb leida mõni muu menetlusliik. Kui kahtlus­tatav põhi­mõtteliselt oma süüd ei tunnista, siis lahendatakse juhtum üldmenetluse korras,” selgitab Heido.

Kui materjalidest ei nähtu süstemaatilist vägivalda, siis on võimalik ka lepitusmenetlus. “Kui abikaasad või elu­kaaslased jäävad kokku, on lepitus­menetluse mõju parem kui kohtu­­likul karistamisel. Kriminaal­menetlusega kaas­nevad suured kulud ja me peame mõtlema sellele, et kannatanul või tema perel neid ei tekiks.”

Kui aga on tegemist süste­maatilise vägivallaga, näeb ta ainsa võimalusena vangistust. “Asjaolusid arvestades on võima­­lik ka šokivangistus, millest osa tuleb ära kanda vanglas, osa vabaduses kriminaal­­­hooldaja kontrolli all.”

Voltri lisab, et võimalike lahenduste skaalal on kaks äärmust. “Esiteks, inimesed saavad uute kokkulepete ja tugiprogrammide ning oma ala spetsialistide toel elu paika. Teine variant on maksimaalne võimalik karistus, et kurjategija ühiskonnast isoleerida. Enamik lahendustest jääb siiski äärmuste vahele.”

Heido rõhutab, kõik lahen­dused on individuaalsed. “Kriminaalmenetluses üritame halbadest lahendustest leida parimad.” 

Tekst: Mari-Liis Helvik | Illustratsioon: Shutterstock