cottonbro / Pexels
Kuulamisoskust peetakse sotsiaalsete oskuste seas üheks olulisemaks, sest just oskus kuulata lähendab suhteid ja annab võimaluse nii suhteprobleemide ennetamiseks kui ka lahendamiseks, selgitab pereterapeut Meelike Saarna Facebooki lehel Parem Elu.

“Poeg tuli koju ja oli väga morn. Ta oli just oma tüdrukust lahku läinud. Isa vaatas poja kurba nägu ja mõtles, kuidas ta saaks toeks olla. Poeg astus tagauksest terrassile, istus trepile. Isa läks ja istus poja kõrvale. Nii nad seal istusid, külg külje kõrval ja sõnagi rääkimata, siiski koos ja tunnetades teise kohalolekut. Kui umbes pool tundi oli möödas, ütles poeg: „Aitäh, isa, et kuulasid.““

See USA psühhoterapeudi Steve Emmonsi jutustatud lugu ühel Eestis toimunud koolitusel iseloomustab hästi üht hoiakutest, mida vajame, kui kedagi tõeliselt kuulame: head kontakti, vaimset ja füüsilist kohalolekut.

Kõige tavapärasem on, et kuulamise ajal oleme kontaktis pigem iseenda kui teisega ja jätame kontrollimata, kas tõesti mõistsime teise sõnumit. See mida kuulaja kuulis, ei ole tingimata see, mida rääkija rääkis. Kui tõesti keskendume oma vestluspartneri jutule, on mõistmise tõenäosus suurem, ja kui ka mingi küsimärk tekib, saab küsimuse või ümbersõnastuse kaudu kohe oma arusaama adekvaatsust kontrollida.

Kui kuulamise asemel teeme vaid kuulamise nägu, ei jõua teise räägitu sisu meieni. Nii on võime kuuldu põhjal langetada valesid otsuseid ja tekitada suhtesse müra, millest tegelikult on võimalik hoiduda.

Vahel öeldakse, et kuulata tuleb südamega. Seegi on viide asjaolule, et vaid kõrvadega kuulates võib osa jutust kaotsi minna. Kui keegi räägib, siis see pole ju vaid sõnad. Ka keha räägib – silmad, käed, jalad, miimika… Hea kuulaja üks tunnuseid on, et ta jälgib tervikpilti, kuulab sõnu, ja n-ö kuulab ka keha sõnumeid. Ikka juhtub, et sõnade ja keha „jutt“ on vastuolulised, seda märgates ja välja tuues võime jõuda ka sügavamate, peidetud sõnumiteni. Nii võime teisel aidata iseend paremini mõista ja samas teha sammukese omavahelise lähedasema suhte poole.

Üks tüüpilisemaid vigu, mida vaid kõrvadega kuulamisel teeme, on see, et tegelikult ei kuula me mitte teist inimest, vaid iseenda sisekõnet: täiega kuulamise asemel mõtleme sellele, mida teisele vastata ja ootame pinevalt oma kõnejärge, et jutujärg lõpuks enda kätte saada. Loomulikult on igati mõistetav, et ka kuulaja rollis olija mõtted ja tunded ajavad väljatoomist, vaikimine tundub pingutav, kui soov oma arvamus või tunne välja tuua on painav.

Neis olukordades on oluline järgida dialoogi loomise ja hoidmise põhimõtet: kuulamine ja rääkimine peaks toimuma kordamööda ja sõnajärge teineteisele teadvalt edasi andes. Muidugi saab ka esitada palve millegi kiireks vaheleütlemiseks, kui teine seda võimaldab. Ei ole mõtet rääkida, kui teine ei kuula, ei ole mõtet teha kuulamise nägu, kui ise kuulata ei suuda. Kontakt on võtmesõna ükskõik millises suhtlemisolukorras. Fookuse hoidmine kuulamisel on teadlik tegevus ja nõuab pingutust.

Kuulamine dialoogis olles ja kellegi kuulamine, kes on probleemi kütkeis, on erinevad. Esimesel juhul tuleb põhiliselt hoida tasakaalu, et kumbki saaks kuulata ja rääkida. Isegi kui vestlusteema on pinev ja ollakse eri arvamustel, aitab see vestlusel rahumeelselt kulgeda. Teisel juhul, kui kellelgi on mure ja üks vestluspartneritest soovib teist toetada, on põhiline abistamisoskus kuulamine.

Kuulamine neis olukordades tähendab tõelist kuulamist: ma panen iseenda kõrvale ja keskendun teise jutule. Mures inimese kuulamine ei tähenda nõu või hinnangu andmist, lohutamist, sõitlemist, üksikasjade uurimist või enda isikliku kogemuse tutvustamist ega sekkumist liigsete küsimustega.

Mures olijale on tähtis, et ta saab oma mure enda seest segamatult välja rääkida. Just see on suurim mõistmine, respekt ja toetus, kui keegi kuulab, aktsepteerides kogu räägitut. Neis olukordades on sage, et teist hakatakse rahustama ja lohutama. See pole probleemis olijale abistav, vaid võib mõjuda hoopis mittemõistmise, tühistamise ja vähendamisena.

Kuna probleemi kütkes olemine tähendab reeglina tugevaid tundeid, siis kõige enam vajab murelik inimene kinnitust, et temaga on kõik korras – see toetab ja rahustab. Mõistmine aitab tundelainel allapoole minna. Kuulamisega kaasnev mõistmine ei tähenda, et kuulaja peaks teise mõtte- või käitumisviisi enda omaks võtma, teise ellu ja probleemidesse sulanduma.

Aktsepteerimine ei ole heakskiit. Aktsepteerimine tähendab, et ma tõesti mõistan teise kogemust. Hea kuulaja astub küll teise kingadesse, et tunnetada, kuidas seal olla on, kuid tuleb siis enda omadesse jälle tagasi. Mina olen mina ja sina oled sina – seda hoiakut tasub nii kuulates kui ka ükskõik millist teist suhtlemisoskust kasutades meeles pidada.