Printsess Lilian JAAN KLÕŠEIKO, BDSM Estonia
“Me ei lõpeta mängu, sest saame vanaks, vaid saame vanaks, sest lõpetame mängimise,” ütles kirjanik George Bernard Shaw. Aga kui see teeb haiget, kas siis on veel tegu mänguga?

Kui mainisin asjatundlikule sõbrannale, et hakkan sadomasohhismist ja laiemalt BDSM-liikumisest lugu kirjutama, vaatas ta mulle paluvalt otsa ja ütles: “Ära ainult “Viiekümnele halli varjundile” viita, sellel pole sadomasoga mingit pistmist.” Kõige üldisemalt on BDSM täiskasvanute erootiline mäng, milles B tähistab sidumist (bondage), D domineerimist ja SM sadomasohhismi. Sealjuures tuleb sadomasohhismi eristada sadismist ehk sellest, kui kellelegi pakub naudingut teist piinata. Sadomasohhism on kokkuleppeline tegevus, kus mäng käib ümber erutuse tekitamise.
Kui arvestada, milliseid kirgi kütab tavaline seks, siis mis veel BDSMist rääkida! Mõni põlgab ja kardab, teine peab suurimaks seksuaalseks vabaduseks. Ja oh kui palju müüte annab selle ümber kududa! On see miski subkultuur? Või partneri ahistamine? Ons tegu psühhopatoloogiaga või mis?!

Kas ainult valust?
SM ei tähenda partneriga vägivallatsemist ja eeltingimuseks ongi mäng. Sellega kaasnevad reeglid, olgu mängijaks suhtes paarike või professionaalse domina klient. “Perevägivald pole sadomaso. Kui üks osaline kannatab, mitte ei naudi, siis see pole SM,” ütleb professionaalse dominana töötav, tavaelus leebe olemisega blond Lilian. Ta lisab, et internetis leiduvad videod ainult toidavad eelarvamusi. Tõepoolest, mis eristab laiatarbepornos nähtut sadomasomängudest? Eks ikka see, et SMis ei keerle asjad kellelegi haiget tegemise, vaid erutuse tekitamise ümber, kusjuures asjaosalised järgivad kokkulepitud stsenaariume ja reegleid ning peavad teineteisest lugu. “Ilmselt ta minust lugu pidas, aga midagi ette kokku küll ei leppinud,” meenutab Marika oma kogemusi sadomasomängudega. “Lihtsalt ühel hetkel otsis kapist välja püksirihma ja sidus käed kinni. Kuna see eriti haiget ei teinud, siis ma vastu ei olnud, aga tohutut erutust just ka ei tundnud.” Pigem ajas kogu asi teda naerma. “See oli põhiline – kuidas jääda tõsiseks. Mu suurim hirm oligi see, et ma reedan, kui tobe mul olla on.”
Ausas mängus ei sunni domineerija iial oma soove alluvale peale ning mängu võib alati lõpetada, milleks sobib varem kokkulepitud turvasõna, enamasti midagi kontekstivälist. Mitte nii, et saad piitsa ja karjud “ai”. Ning ega masohhistigi igasugune valu eruta – ehk siis pole nii, et saad suvalise obaduse ja kohe kaifi.