Pärast lahutust elasin paar aastat valllisena ja siis tutvusin oma psühholoogi sõbraga, haritud mehega, kel oli kaks kõrgharidust. Kui tema rääkis, vaatasin mina talle otsa, nagu pudeneks sealt kogu aeg kuldmune. Ma sain temaga ajaloost rääkida, kirjandusest – ma sain targa inimesega rääkida! See pimestas mind täiesti ära. Ma mõtlesin, et nüüd ma armastan.

Siis kolisime teise linna. Paari aasta pärast õppisin tundma moraalset vägivalda. Üks rusikahoop on palju kergem kui üks hingeauk! Tean seda oma esimesest abielust.

Moraalne vägivald on see, kui sulle tambitakse päevast päeva «Kes sa üldse oled! Sa oled ju loll! Sul on kõigest keskharidus! Miks sa kooli pooleli jätsid!».

Kui mul klaas katki läks, süüdistas mees: «Lõhkusid klaasi ära, jah!» Ma ütlesin, et ei lõhkunud, see kukkus käest. – «Ei kuku ükski asi niisama, sa lõhkusid ilmaasjata … Sa lõhkusid nimelt ära, jah!»

Tahtsin lapsega tema juurest ära minna, aga just siis juhtus, et