Särava naise kõige esimesed mälestused seonduvad hirmuga, mida tekitas lapsepõlvekodus tema isa. „Mõnitamised, ähvardamised, armukeste mainimised... Mind, mu neli aastat vanemat õde ja kaheksa aastat nooremat venda saatis iga päev isa sõim, alandus ja jutud, mida lapsed ei peaks mitte kunagi kuulma.”

„Meie pere ülalpidaja oli ema, kes oli õmbleja. Isa tegi juhutöid, kuid päris töökohta tal polnudki. Ta oli kodus ja stabiilselt purjus – kuu alguses, kui ta ema käest raha sai, jõi ta viina, kuu lõppedes ilmselt midagi muud. Isa nautis söögitegemist, ema oli see, kes hiljem köögi tema järelt ära koristas. Magustoidu viis isa aga enne naabrinaisele, kui andis oma lastele, et nemad kõhud täis saaksid. Kaine peaga oli ta ülinormaalne inimene. Võib-olla ta siis põdes, sest oli pohmakas? Ma ei mäleta, et ta oleks kaine peaga midagi öelnud.”

Olukorrad, mis ei unune

„Õnneks ei ole keegi kunagi mind füüsiliselt löönud, küll aga nägin pealt, mida isa emaga tegi. Lahendan neid mälupilte enda jaoks siiani...