Kuidas väljendada olukorras “Me oleme nii erinevad” oma soove – puudutagu need siis kodukoristamist, kellaaegadest kinnipidamist või muid argiseid erisusi – teineteisele paremini edastada?

Loomulikult on ärritav, kui meid ei mõisteta! Vihastamise põhjuseks aga ei ole teise käitumine, vaid meie tõlgendus sellest. Väikesed ebakõlad kuhjuvad ning hakkame kahtlema partneri sobivuses. Terve suhte aluseks on teineteise vajadustest aru saamine. Kui meile tundub, et oleme midagi 100 korda teinud (selgitanud, rääkinud), siis järelikult pole vestlus väga sisukas olnud.

Partner ei loe meie mõtteid ja ega me isegi sageli teadvusta, mis päriselt häirib. Võta hetk ja mõtle, miks sind ajab see närvi, et partner hilineb ega panusta koristamisesse? Millised rahuldamata vajadused ja ootused on “olmetüli” all peidus? Kas sul on raske? Kas soovisid koos õhtust süüa?

Seejärel tuleb oma mõtted partnerile selgesõnaliselt – ilma ümbernurgajututa – edastada. Oluline on mõista, uurida ja ka kuulata partneri vajadusi ja ootusi. Miks ta hilineb? Mis takistab teda peale 100ndat meeldetuletust ikka nõudepesumasinat tühjendamast? Kui selgub, et probleemide aluseks on väga erinevad nägemused ühisest elust, siis üllatus-üllatus, tuleb ka sellest rääkida!

Kas sassis tuba on olulisem kui muu ilus, mis paratamatult selle varju jääb? Kas kummalgi on teisele vahest ebainimlikult kõrged ootused? Kui kooselus ei leita ühiseid pidepunkte, mille nimel pingutada, siis vahel on lahkumine mõistlikum variant kui pidev püüd teist inimest muuta.

Nii saavad mõlemad pooled liikuda edasi koos inimesega, kellega on sarnasemad eesmärgid ja arusaamad ning ei pea pidama pidevat võitlust tolmurullide pärast. Pole ju mõtet hoida kümne küünega kinni millestki, mis toob rõõmu asemel rohkem pettumust.

Jaga
Kommentaarid