Toa Heftiba/ Unsplash
Kui see poleks nii valus, võiks stseeni tänapäevasest haaremist suisa naljakaks pidada. Siin see kallis elukaaslane istub nagu tuppalasknud kõuts, tunnistades armastust teise vastu, samas vandudes, et sind ta jätta ei taha.

Paraku olin naerust kaugel. See lugu juhtus 1990. aastate lõpus, kui olin veel hingeasjades üsna noor ja roheline. Mees istus mu vastas, vaatas siiralt silma ja ütles, et ei saa sinna midagi parata – mitte et meie armastus oleks otsas, aga see teine tüdruk, kolm aastat noorem koopia minust, on kah kalliks muutunud. Ja et kui õnnelik mees on, et ta (viimaks) ausalt kõik üles tunnistas! Ning et see polevat sugugi nii lihtne. Lahutada? Milleks nii kiiresti nii lõplikud otsused – äkki ikka annaks veidi aega? Kui kaua? Eks näis... Mulle langes nagu kosmos kaela.