Anthony Tran/ Unsplash
Kui lapsed on suured, karjäär tehtud ja flirt pole enam sünnis, kipuvad eredamalt silma jäävad inimeksemplarid manduma kesksoolisteks olenditeks, keda võib üldiselt kehtivate sildistuste põhjal kujutleda vaimustatult kala püüdmas või kiiktoolis kudumas. Miks võiks aga ka nemad endale flirti lubada?

Seksuaalsusele ja armastuse mõõtmiseks pole õnneks kuigi kehtivaid standardeid loodud. Loomulikult pole vananedes sugutung ja ihad enam samad, mis kahekümnendates eluaastates, kuid elu ongi pidev muutumine ja kohanemine. Need muutused ei tähenda aga automaatselt, et inimlikud tungid kallistuste ja intiimsuse järele varasemast alamamaks ja häbenemisväärseimaks teisenenud oleksid.

Seksuaalselt aktiivsete vanemate inimeste osakaal sõltub paljude faktorite koostoimimisest – vanus, sugu, perekonnaseisund ja tervis. Üldine kultuurimüüt on, et inimesed leiavad kaaslase ning elavad elu lõpuni püsisuhtes. Sama suured müüdid on, et me oleme surmani seksuaalselt funktsioneerivad või peale 45. eluaastat aseksuaalsed.

Kuninglik Brisbane Naistehaigla uuring „Longitudinal Assessment of Aging in Women“ (Pikaajaline hinnang naise vananemisele, ingl. k.) näitab, et rohkem kui 80% naisi on oma neljakümnendates eluaastates seksuaalselt aktiivsed, kuid see osakaal väheneb seitsmekümnendateks eluaastateks 27%-le. Tõsiasi, et 70 % meestest kannatab oma seitsmekümnendateks eluaastateks erektsioonihäirete alla, võiks eelnevat seksuaalse aktiivsuse osakaalu langust naiste hulgas kenasti põhjendada, kuid sama uurimus kinnitas, et selles vanuses naisedki on muutunud seksi suhtes ükskõikseks.

Kummastavalt mõjus aga uuringust välja koorunud tõsiasi, et kuigi naiste libiido ja erutusvõime aastatega väheneb, ei mõjuta vananemine kuigivõrd võimet orgasme saada. Enamgi veel – üksikud naised jõuavad orgasmini kergemini kui püsisuhtes olevad. Puhtbioloogilises tähenduses on seks vajalik vaid järglaste saamiseks.

Kuna vanem naine pole enam reproduktsioonivõimeline, toob see paratamatult kaasa teatavad muutused suguorganites – väheneb hormoonitootlus, vaagnapiirkonna verevarustus, erutusvõime ning sellega seoses vagiina tundlikus, iseeneslik libestumisvõime. Kõik need muudatused mõjutavad ka inimese individuaalselt loomust, kes muutub tujukamaks ja tigedamaks, teine jällegi rahuneb maha ja näeb maailma roosamas valguses. Kuigi erutumine võtab nüüd kauem aega, pole see võime siiski kuhugi kadunud ning tupekuivust annab ennetada libesteid kasutades.

Seksuaalsus sõltub kehalise tervise kõrval ka sotsiaalsest taustast, kasvatusest ja senisest elukogemusest. Ka partneri olemasolu või puudumine mõjutab otseselt kõikide vanusegruppide seksuaalset käitumist. Ülemailmne statistika toob selgelt välja tõsiasja, et naised elavad mehed üle.

Kindla partneri puudumine vähendab oluliselt võimalust traditsioonilises mõttes seksuaalselt aktiivne olla – Ühendriikide uuringus selgus, et 55,8% üle 60-aastastest abielunaistest märkis end seksuaalselt aktiivseks, samas samasse vanusegruppi kuuluvatest vallalistest vaid 5,3%. Tean 83-aastast rangelt kristliku kasvatuse saanud ja kindlate põhimõtete järgi elanud memme, kes peale lesestumist neljakümnendates pole hetkekski uue suhte peale mõelnud ja tunneb, et on ka ilma vastassugupoole intiimsustetagi lastele ja lapselastele pühendudes olnud täiesti rahul ja õnnelik.

Samas sõbrustas pool elu lesetruuduslikus tsölibaadis elanud naine aktiivselt palju vabameelsema omavanuse daamiga, kes isegi voodihaigena harrastas nii kuuma seksi oma kahe armukesega, et vajas kirelõõmas tekitatud vagiinatraumade ravimiseks meedikute abi. Aastate lisandumisega vähenev soovi vahekorras olla on rohkem seostatav elustiili kui bioloogiaga.

Enamus naisi eeldavad juba mentaalselt, et nende seksuaalelus leiavad aset suured muudatused. Iga kortsu ja halli karvaga langeb enesehinnang kriipsukese võrra madalamale, tühjaks jäänud pesa loob „ma-pole-enam-kellelegi-vajalik“-õhkkonna, aastaid kõrval olev mees teeb nooruseiharuses trikke ning lesestumise üha suurenev tõenäosus kokku loovad parimad tingimused kauakestva tsölibaadi alustamiseks. Siiski on väga palju daame, kelle sugutung vanusega vaid tõuseb. Sellise uuestisünni võivad esile kutsuda rasestumise, karjääri ja lastekasvatusega seotud hirmude kadumine.

Seksuaalsust ärgitab ka uus suhe või oma vanamehe taasavastamine. Psühholoog Beverly Johnson küsitles üle viiekümneaastaseid „Modern Maturity“ lugejaid vanemaealiste seksuaalsuse kohta ning jõudis järgmiste tulemusteni:

- Vähemalt pooled vastanutest kinnitasid, et on vägagi huvitatud, aktiivsed ja positiivselt meelestatud selliste tegevuste suhtes nagu kellegi kõrval istumine ja vestlemine, enda atraktiivsemaks tegemine, kuulda ja öelda „Ma armastan sind“, suudlemine, kallistamine, paitused ja hellitused.

- Kaks kolmandiku naistes vastasid, et nad on vahekorras olemisest „väga huvitatud“.

- Veidi alla poole küsitletuist vastasid, et nad on „väga tihti“ vahekorras.

- Seksuaalsed tegevused millest kuni kolmandik naistest raporteerisid end „väga huvitatud“, „aktiivseks“ ja „ rahul“ olevaiks olid seksist rääkimine, erootiliste materjalide vaatamine ja lugemine, seksist unistamine, masturbeerimine ja suuseks.

- Vaid 35% naistest vastas, et nende seksuaalsed huvid on aastatega vähenenud.

- 56% naistest vastas, et nende seksuaalsest tegevusest osalemine on vähenenud

- 38% küsitletuist vastas, et seksuaalne rahulolu on vähenenud.

Oma kaduvat füüsilist seksuaalsust saab ümber suunata loomingusse ja vaimsele arendamisele. Kogu aeg ja pinge, mis varem kulus füüsilisele intiimsusele oma kaaslasega on nüüd mediteerimiseks ja vestlemiseks vaba. Soov inimliku läheduse ja intiimsemate hellituse järele ei kao aga kuhugi. Lihtne rääkimine, erootilise alatooniga romaanid ja seebiooperid, käehoidmine ning silitused võivad samuti palju seksuaalset rahuldust pakkuda ning on ühtlasi heaks baasiks pensioniealisenagi vahekorrast rõõmu tunda.

Lugu ilmus 2008. aasta juunikuus.