Jannes Jacobs/ Unsplash
Kaunid hetked võivad lõppeda ootamatult, kui partner asja eest teist takka ühtäkki nutma puhkeb. Eriti ehmatav on see muidugi nutjale endale. Mis paneb paljud eevatütred seksi järel pisaraid valama?

Kaunid hetked võivad lõppeda ootamatult, kui partner asja eest teist takka ühtäkki nutma puhkeb. Eriti ehmatav on see muidugi nutjale endale. Mis paneb pajud eevatütred seksi järel pisaraid valama?

Pea iga teine naine on vähemalt korra elus peale vahekorda nutnud. Enamasti on selle taga emotsioonid, mis vahekorra ajal klaaruvad:

kahetsus, pettumus, kurbus

See esineb tavaliselt peale süütuse kaotamist, mil peas kubisevad mõttekatked: „Ma poleks vist ikka pidanud... Kas ta on ikka see õige? Ma olin nii armunud ja ootasin seda hetke, aga nüüd... Täielik jama. Ma nägin tema heaks nii palju vaeva ja ta isegi ei vaevu kähkukast paremat sooritust püüdlema. Väärin muud!“

viha

Seksiti vaid kättemaksuks/koha kättenäitamiseks/millegi saamiseks

kurbus

Mõnikord me tajume, kui antud hetk on viimane omasuguste seas. Me teame, et mingil põhjusel (pikk eemalolek, teineteisest lahku kasvamine, lahutus, lahkuminek vms) pole miski enam endine ja see võib päris kurvastav olla

hirm

Äkki tuleb meelde, et kondoom jäi peale tõmbamata või on selge oht kellelegi vahele jääda

valu

Kui vahekord valmistab valu, võib põhjuseks olla partneri liigne agressiivsus kuid loodetavasti heas suhtes sellist asja ei esine ning kahtlustada võiks hoopis midagi, mida meedikud nimetavad düspareunia ehk suguühte valulikkus. 2008. aasta detsembris kirjutasime NaisteMaailmas kaheosalise artikli düspareunia põhjustest.

alandus

Kinnistub ärakasutatuse ja alaväärtuslik olemise tunne

eufooria

Kontakt on lihtsalt nii võimas, et armastus ajab üle ääre

hellus

Seksijärgne kaisutamine toob hinge sama helluse, mis tabab meid midagi ülinunnut vaadates

tänulikkus

Heldima paneb teise hool ja õrnus

Mõnikord polegi selget põhjust

Ometi ei tea me õige tihti ise ka, mis meid nutma ajab. Raskeim roll jääb armsama kanda, kes eeldab automaatselt, et midagi on halvasti ning püüab siiralt lohutada. Stamplause: „Kõik on korras! Ma ei tea ise ka, mis mul hakkas...“, võib ju tõsi olla, kuid vaevalt, et see lohutajat lohutab.

Olukord kisub sellisel juhul vägisi ebalevaks, sest kummagi alateadvuses sisiseb stamparvamuste uss, et „normaalsed inimesed ju peale helluste kulminatsiooni ulguma ei hakka, seega pole see normaalne ning pisardav olend on lihtsalt üks hale looduse aps. Selline reaktsioon on jabur ning viitab täiesti kindlalt skisofreenilistele kalduvustele. Onju? Põgene! Ignoreeri! Mata maha!“

Naiste lohutuseks võib öelda, et me pole oma orgasmijärgse vesise eneseväljenduse patendi ainuomanikud. Taolisi orgasmiitke esineb ka meestel. Sellest lihtsalt ei räägita eriti. Mehed ju ei tohi nuta – teate küll!

Kui argimured ja suhtes varitsevad mustad alatoonid kõrvale heita, siis peab ju olema veel mingisugune põhjus käepärasemate eelduste taga. Mis siis tegelikult ajab inimesi seksi ajal ja järel nutma?

Mõistmise võti on orgasmi olemuse adumine

Palverännak orgasmini on alati ainulaadne. Armuakt kätkeb endas meeletutes kogustes energiat, mida mõtete, tunnete ja kehamahlade vahetamisega seni paisutatakse kuni ta lõpuks kulmineerub seksuaalse plahvatusena. Orgasm paneb vere kihama ning vabastab võrgutamismängu ajal kuhjunust.

Kirjeldades orgasmi saab meeste ja naiste teekonda metafoori abil piltlikumaks muuta. Nimelt on meeste jaoks on orgasmini jõudmine nagu raketi käivitamine – kord teele asudes on seda raske peatada. Enamus naisi vajavad läbi kogu orgasmi jätkuvat stimuleerimist. Peatub stimulatsioon, peatub ka orgasm. Mehed aga muutuvad peale „ejakuleerimise vältimatuseni“ jõudmist eriti tundlikuks ning kogevad orgasmi isegi siis kui nad juhtuvad tipphetkel külma vette prantsatama.

Naiste elamust saab võrrelda jõge mööda alla kulgeva lootsikuga – kord õõtsub paadike vaikselt ja tasa pehmele liivasele rannale (nt. lõõgastusorgasm), kord vajub vee alla, kord jääb karide vahele loksuma (nt. multiorgasmid), seisatub või tuhiseb hoogsalt võimsat koske pidi alla. Need, kes pärast kallimaga nagistamist nutma hakkavad, võisid lihtsalt kogeda midagi nii vahetut ja võimast, et vaimne ülelaeng otsib hingepeegleid kasutades otsemat väljapääsu.

Miks tekivad pisarad, kui kurbust polegi?

LiveScience andmeil käis Tel Avivi (Iisrael) ülikooli teadlane välja uue teooria, miks organism hakkab pisarvedelikku eritama. Varem oletasid teadlased, et pisarad puhastavad organismi ning viivad välja kahjulikke aineid, mis omakorda tekitab parema enesetunde. Evolutsioonibioloog Oren Hasson aga tõstis esile tõiga, et nutmine muudab nägemise häguseks ning samas vähendab agressiivsust ja kaitseasendis olemist. Hassoni arvates aitavad pisarad inimsuhteid ehitada ja tugevdada, kuna nutmise ja pisarate puhul on inimese kaitsebarjäär nõrgenenud või hoopis kadunud.

Ehk on esmapilgul põhjusetud seksijärgsed pisarad vajalikud selleks, et inimeste vahel saaks tekkida täiesti vahetu ja siiras hetk. Hetk, kus pole ühtegi tõkendit ja kaitsekihti kahe äsja kehaliselt liitunud inimese hinge vahel?

Aga tegelikult on kõiges on süüdi hormoonid!

Naise orgasmijärgne nutuhoog on täiesti võrreldav sünnitusjärgse depressiooniga. Hormoonid mängivad inimorganismis väga suurt rolli ning kui nende hulk kehas kerkib või langeb järsult, võib see põhjustada liialdatuid emotsioonipahvakuid – ilma igasuguse selge põhjuseta hakkab inimene ühel hetkel nutma või hoopistükis naerma.

Naised on selles mõttes eriti eesrindlikud. Tujukõikumised saadavad meid raseduse ja menopausi ajal, peale sünnitust. Mõne puhul ilmneb see eriti ägedalt enne iga kuupuhastust ja isegi seksipõuda kogedes. Teisel, vastupidi, hakkavad tunded peale kirgliku vallandumist eriti ägedalt kobrutama ning sellest ka ehmatavas seksiitkud. Meeste puhul on hormoonid naistega võrreldes üsna stabiilsed, kuid nemadki alluvad testosterooni ja östrogeeni väele ning võivad järsust üledoosist pillima hakata.

Kui nututunnid liiga rusuvaks muutuvad, võiks inimene siiski jala arsti ukse vahele ajada, sest hormonaalne tasakaalutust on libe tee depressioonini. Tänapäeva teadmiste juures pole ilmtingimata vaja kangeid õnnepille neelama hakata, vaid kehakeemiat saab targa nõu abil õige toitumise ja elustiiliga taas harmooniliseks suunata.

Kui seksijärgne silmist purskuv õnnevesi kedagi ei häiri ning elu on üldiselt parlanksis, pole selles absoluutselt midagi patoloogilist. Nutke terviseks!