Mäletan sõbranna meenutusi, kuidas ta suhe mehega oli algusest peale olnud hüplik. Pärast lapse sündi sarnases see aga katastroofiga. “Kui varem tülitsesime ja solvangud läksid üle võlli, kõndisin ma lihtsalt minema, lasin meil rahuneda. Pärast lapsesaamist aga polnud see enam nii lihtne. Kuhu sa ikka lähed maimuga, kes ei kõnni, ei söö ega maga?”

Mida vähem sai sõbranna end kaitsta, seda räigemaks läksid solvangud. “Hull mõrd ja märatsev psühh olid vaid mõned väljendid, millega ta mind regulaarselt kostitas. Kui laps sai neli, läksin ära. Varem polnud jõudu.”

Teise sõbranna suhe muutus kardinaalselt hetkel, mil ta rasedaks jäi – varem tundus mees täiuslik. Esimene kord ründas ta naist verbaalselt siis, kui too oli rasedusiiveldusega voodis pikali. “Ma ei taibanud, et ta on parajasti üksildane. Kor­raga oli vaja klaarida kõik rääkimata teemad ja lahenda­mata kipitused, millest mul aimugi polnud. Mäletan selgelt, milline segadus mu sees valitses: kuidas ta ei taipa, et mul on nii halb olla, et ma ei suuda praegu tema emot­sioonidega tegeleda? Et ma just oksendasin oma sisikonna välja?” Edasi läks ainult hullemaks.