Scanpix/ AP
Kas keegi teab, miks üldse armutakse? Ikka tõeliselt, nii et lained löövad üle pea kokku ja silme ees läheb mustaks? Vaevalt küll. See lihtsalt juhtub ja kuigi pärast püütakse seletada, et “ta on ju nii… ja…”, on see ikkagi vaid püüd.

Armumist pole seni keegi suutnud täpselt defineerida, kuid ometi me armume ja tunneme ära, kui see on juhtunud. Armastus on nii tugev tunne, et tavaliselt aktsepteerivad seda ka küllalt karmid ja suletud riigid, lubades kahel armastajal abielluda ja koos elada.

Armumist on raske planeerida, otsustada, et täna ma armun. Kuid selle nimel võib endaga tööd teha, leida endas armastus, jõuda armastuse seisundisse, olla armastust nii täis, et see kiirgab lausa väljapoole. Tõenäolisem on leida sobiv ja sümpaatne, eriti aga kasulik kaaslane plaani järgi. Igal paaril on oma lugu ning järgnev on vaid üks üldistamisvõimalus ega pruugi konkreetse paari puhul kehtida. Ma ei puuduta selliseid juhtumeid, kus üks kasutab teadlikult teist ära, et midagi saada ja teistele või endale midagi tõestadada.