Sain teises klassis ägeda plastkäevõru. Kui näitasin seda parimale sõbrannale, krabas ta selle mul käest ja asus mööda tuba loopima. Mina sörkisin sabas, püüdsin võru kätte saada ja halisesin, et ta selle tagasi annaks. Sõbranna loomu­likult naeris ja jätkas, mina tundsin end kohutavalt, ent ometi olime sõbrad edasi.
Kas sinagi mäletad mõnd sõbrannat, kellele hakkas koolis alati meeldima sama poiss? Või kes tahtis kandideerida samale töökohale, kuhu sina? Või ehk meenub sulle sõber, kes käib hädaga su rinnal nutmas, ent “unustab” sind regulaarselt peole kutsuda? Tere tulemast – me teame, mida (ja keda) sa tunned!